Jana ja tema elukaaslase suhte lõi uudis planeerimata rasedusest täielikult sassi. Emotsionaalselt rasket olukorda tasakaalustas tervislikest eluviisidest tulenev füüsiliselt kerge rasedus ja sünnitus. Jana jagab Emmede Klubis oma kogemust:
"Kui ma 13.05.2014 oma rasedusest teada sain, ei langenud ma kaaslasele õnnest kaela. Ma ei olnud rõõmujoovastuses. Rasedusele ei eelnenud õnnist planeerimisaega, ei eelnenud ka rasket kuude või aastate pikkust proovimist. Ei. Ma olin šokeeritud ja pisarais. Olin 22 aastat vana. Olime partneriga vaid kuu aega koos olnud. Me ei olnud lastest isegi rääkinud. Me ei olnud ka rääkinud, millisena oma ühist tulevikku üldse näeme. Uudis rasedusest tabas meid välguna.
Mis seal salata - esialgu ei olnud mul plaanis last alles jätta. Minu perekond oli šokeeritud ja negatiivselt häälestatud, mehe perekond emotsioonitu ja passiivne. Kaalukausiks sai minust veidi vanema, 30-aastase kaaslase sõna. Tema tegi oma otsuse siis, kui nägi 6. nädalal tehtud ultrahepilti pisikesest täpikesest.
Rasedus kulges suurepäraselt. Kui kõht poleks kasvanud, poleks ma arugi saanud, et last ootan. Ämmaemand imestas igal visiidil - kuidas mul ometi mitte millegi üle kurta pole!
Meie lapse sünnitähtaeg oli 5. jaanuar. Millegipärast olin sada protsenti kindel, et saan vana aasta rahulikult ära saata, uue rõõmuga vastu võtta ja siis viimaks oma beebit kätel hoida. Isepäine poiss arvas aga teisiti!
30. detsembri õhtul kell 20 tõusin püsti, et vetsu minna, aga midagi tuli püksi. Arvasin, et mul on põiepidamatus tekkinud - raseduse ajal ju juhtub. Istusin siis WC-potil, aga kuidagi palju hakkas vedeliku tulema. Sain aru, et tegemist on siiski lootevetega.
Uskuge või mitte, aga ma ei olnud sünnitusest nende üheksa kuu jooksul absoluutselt mõelnud. Ma ei olnud vaadanud ainumastki sünnitusvideot. Teadsin, et iga naise keha on niikuinii erinev - samuti ka iga sünnitegevus.
Helistasin sünnitusmajja, kust anti nõu öö kodus veeta, kuna valusid veel ei olnud. Nii ma seal siis öö läbi tilkusin. 31. detsembri hommikul olin veel nii vägev naine, et tahtsin liinibussiga Tallinna poole sõitma hakata. Õnneks ei lubanud vanemad seda, isa viis mu haiglasse. Helistasin ka partnerile, kes oli sel ajal Soomes tööl. Ütlesin talle, et kindlasti läheb veel kaua aega - ära hakka esimese laeva peale tormama. Sisimas lootsin, et ta ikkagi tuleb kohe, aga seda ta ei teinud.
2014. aasta viimase päeva hommikul kell 9 jõudsin haiglasse, kell 11 algasid viimaks ka valud. Esialgu oli tunne selline, nagu päevade ajal - täitsa rahulikult üle elatav valu. Vaikselt valud tugevnesid, ja mis seal häbeneda - kõht lõi lahti. Valu läks nii tugevaks, et meenutas tunnet, nagu keegi suruks mu siseelundeid puruks. Nii ma siis jooksin valutades vetsu vahet, kuniks tundsin, et enam ei jaksa, ja palusin ämmaemandalt epiduraali.
Mul vedas - epiduraal kaotas igasuguse valu täiesti ära. Mul oli nii hea olla! Veidi enne kella kolme pidin ämmaemandale teatama, et mul on jälle tarvis vetsu joosta, muidugi jälle number kahele! Selgus aga, et tegelikult oli käes aeg pressimiseks.
Jõudsin vaid kümme minutit pressida, kui kell 15:03 asetati mu rinnale pisike ime - pikkust 51 sentimeetrit, kaalu 3685 grammi. Küsite, et mis tunne oli, kui Asko mulle kõhule pandi? Seda ei saa kirjeldada - vot täpselt nii kirjeldamatult ilus tunne ongi! Õhtuks jõudis kohale ka lapse isa. Nii me 2015. aasta kolmekesi koos haiglas vastu võtsimegi.
Võtsin raseduse jooksul juurde ainult 10 kilogrammi, mis kõik jäid haiglasse. Puutumata jäin ka venitusarmidest, kottis kõhunahast ja rebenditest. Usun, et rasedus ja sünnitus olid minu jaoks füüsiliselt suhteliselt kerged ka tänu sellele, et toitusin üheksa kuud tervislikult, käisin ujumas ja kepikõndi tegemas ning magasin palju kvaliteetset und.
Emotsionaalselt oli aga teist samapalju raske. Kuna rasedus oli lapse isale väga ootamatu, ei osanud ta kuidagi käituda, ja otsustas käitumata jätta. Ta hoidis eemale arstivisiitidest, beebile asjade soetamisest ja rasedusega seotud teemadel rääkimisest. Kui laps sündis, ei suutnud partner mind mõista ega osanud toetada. Ta ei saanud aru, mida magamatus keha ja vaimuga teevad. Mul tekkis sünnitusjärgne depressioon, millest sain õnneks jagu nõustaja abiga. Nüüdseks on laps varsti kahene ja isa on õppinud temaga omajagu toimetama. Ma ei soovita liiga vara suhtes lapse saamist kellelegi. Kui selle otsuse siiski teete, siis arvestage - see lööb suhte absoluutselt sassi."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
