Väike või suur? Ats kahe päeva vanusena. Foto: erakogu
Kristiina (28) teise poja sünnituse kohta võib julgelt öelda, et see kulges üle kivide ja kändude - makrosoomsus, esilekutsumine, lahklihalõige, vaakum, vereülekanne ja intensiivravi. Kuid tulemus, vägilasemõõtu Ats Andreas, oli teekonda väärt!
"Meie beebi on väga täpselt planeeritud," alustab Kristiina oma lugu. Ats Andreast ootas kodus 2015. aasta aprillis sündinud vend, kellele vanemad mängukaaslast soovisid. Kuid kuna venna sünnitus oli preeklampsia tõttu esilekutsutud ja erakorralise keisrilõikega lõppenud, pidid Kristiina ja Ando (32) uue beebi "hakkama panemisega" vähemalt aasta ootama. Roheline tuli käes, kulus aga triipude kättepüüdmiseks vaid kaks kuud.
Rasedus polnud kergete killast. Ema tervis oli korras, kuid enesetunne kehva. "20. nädalal saabusid kohutavad vaagnavalud, mis ei lasknud lõpuks enam käia ega magada. Raseduse lõpp oli väga raske minu jaoks. Ei mõistnud neid, kes rääkisid, et rasedus on imeline... no mitte minu jaoks."
Iga ultraheliuuring kinnitas ka loote keskmisest kõrgemat kaalu. 35. nädalal hinnati loote suuruseks 3200 grammi ja Kristiina sai paberi sünnituse esilekutsumiseks 39+0 makrosoomse (liiga suure) loote tõttu. Kui päev kätte jõudis, levisid Kristiina beebigrupis kõlakad, et sünnitusmaja on puupüsti täis ja esilekutsumisele minejad saadetakse tagasi. Kristiina võeti küll sisse, aga arst katsus läbi kõhukudede loodet, hindas tema suuruseks 3800 grammi ja andis naisele soovituse veel nädalakese ringi jalutada, loomuliku sünnituse algust oodata.
"Olin väga nördinud. Ma olin juba arvestanud, et saan see päev vaevast lahti," nendib Kristiina. Ta kurtis arstile vaagna- ja peavalusid ning teiskordse preeklampsia tekkimise hirmu. "Arst leebus ja avas veed, pääsesin sünnitustuppa."
Avatus ei tekkinud ega tekkinud
"Ämmamand käis vahepeal olukorda uurimas, aga mul polnud miskit öelda - valusid polnud. Kaks ja pool tundi pärast vete avamist pandi tilk emaka töö kiirendamiseks, avatust oli 3-4 cm. Asetati ka andur beebi pea külge ja ktg. Sellega olid mu liikumised liigutud, kuigi olin väga lootnud vannis sünnitada."
Kell 14.30 saabusid valud, mis käisid koheselt 2,5 minutise vahega. Juba mõne tunni pärast tundis Kristiina tungi oksendada ja pressida. Ämmaemand tõi sünnitajale neerukausse ja märkis, et sellised tunded võivad viidata täisavatusele. "Olin tõsiselt õnnelik, aga vaid seni, kuni ta avatust katsus - ikka 3-4 cm!"
"Kella 17 ajal ei pidanud ma enam vastu ja palusin epiduraali. Peale seda läks olemine mõnusaks. Sain isegi sõbrannasid olukorrast teavitada. Nad pingsalt ootasid igast liigutusest uudiseid. Mehega sain ka nalja visata. Kell 19 kadus ravimi toime ja sain uue annuse. Avatus? Lausa 3-4 cm! Ahastus hakkas tekkima. Kell 21 uus doos valuvaigistit, avatus endiselt 3-4 cm. Olin nii õnnetu. Isegi nutt tikkus peale. Kuna viimased doosid polnud sada protsenti mõjunud, ei suutnud uskuda, et pean veel pikalt valusid taluma. Need käisid endiselt 2-2,5 minuti tagant."
Juba räägiti ka keisrilõikest. Kell 22:30 tuli arst otsustama, mis saab edasi, kuid lõpuks ometi sai avatust mõõdetud 7 sentimeetri jagu! Enam arst palatist ei lahkunud. Täisavatus oli saavutatud kell 23:45. "Üritasin pressida. Vot see oli keeruline. Punnitasin, mis ma punnitasin, aga ei saanud üldse aru, et sellest tolku oleks olnud."
Vinge viiekilone vägilane
Järsku läks arstil kiireks. "Jooksis palati uksele ja karjus, et tal kõiksugu vabu inimesi tarvis. Peatselt oligi palat personali täis. Laual punnitades ei saanud ma üldse aru, mis toimub, kui järsku nägin kääre, mis mulle lahklihalõike tegid, ja järgmisel hetkel oli mängus ka vaakum."
Ka esimene vaakumikatse ebaõnnestus. "Arst oli üleni verine, sest tõmbas mingi veresoone tupeseinal katki!" Järgmised kaks vaakumi abil toimunud pressi viisid sihile: pea, keha ja poiss emme kõhule! Selgus, et väikevend kaalus tervelt 5122 grammi ja oli 59 sentimeetrit pikk. Sünnipäevaks sai 29. november 2016. Pisikeste komplikatsioonide tõttu vajas vägilane Ats Andreas kontrolli intensiivraviosakonnas.
"Mind jäädi õmblema. Verekaotust oli 900 ml, mistõttu hakkasin ka õmblemise ajal ära minestama. Õnneks ämmaemand tegutses kiiresti - peagi oli kott turgutavat vedelikku mulle veeni tilkumas." Siiski vajas Kristiina veel järgmisel päeval madala hemoglobiinitaseme ja nõrkuse tõttu vereülekannet. Alles pärast seda hakkas inimese tunne uuesti peale tulema!
"Sünnitusprotsessi juures olen tänulik oma abikaasale, kes jooksis ringi ja tegi kõike, et mul parem oleks. Samuti sattus minu juurde väga hea ämmaemand, kes oli nõu ja jõuga väga abiks, tore ja soe inimene!
Haiglas viibisime kolm päeva, siis saime koju taastuma. Esimene kuu oli keeruline: mu ööuni kestis hommikuti kell 8-10, sest terve öö beebi röökis." Nüüdseks on poja elu alguse õudused ununenud ning Kristiina ja Ando kodus kasvab kaks vahvat hurmurit.
Aitäh Sulle, Kristiina, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
