Sünnitus võib olla naise elu füüsiliselt valusaim kogemus, kuid samal ajal ka emotsionaalselt ilusaim. Age (26) ei saanud oma sünnituse ajal aru, kuidas peaks asendivahetus või vann tuhusid leevendama - ühtviisi halb oli igal pool. Tulemus see-eest on aga nii ilus, et silmad lähevad sellest rääkides ikka ja jälle märjaks. Ta jutustab meile oma esimese lapse Atsi (pildil) sündimise loo.
24. juuli hommikul ärgates tundis Age, et kuidagi raske on olla. Ühel hetkel avastas ta, et alanud on kerged valud. Selles polnud midagi eriskummalist, sest Age poja sünnitähtajaks oli määratud 27. juuli. Regulaarseks valud ei muutunudki, küll aga väga valusaks - kui valu juba põlvist nõrgaks võttis, otsustati kompsud autosse pakkida ja tunniajane teekond Tallinnasse sünnitusmaja poole ette võtta. "Hinges ärevus ja hirm," meenutab Age.
Sünnitusmajas hinnati emakakael 3 cm avatuks, kuid kuna KTG ei näidanud absoluutselt mitte midagi, saadeti perekond õnnetuna tagasi kodu poole. "Teel olles hakkasid valud aina tihedamini ja ägedamalt käima. Koju jõudes viskasin teki põrandale ja õõtsusin seal oma joogapalli otsas." Valu oli küll halvava tugevusega, ent kui koju tagasi saadeti, ju siis nii pidigi olema - sünnitus ongi ju valus, mõtles Age.
"Kui olin valudega juba 22 tundi kodus olnud, helistas abikaasa sünnitusmajja ja ütles, et vahed on 2-3 minutit - kas me võime nüüd tulla? Lõpuks anti luba minna! Autosõitu sinna ma ei mäleta, kuna valu oli tappev. Millegipärast oli mul autos üks vetsupaberi rull, mida ma siis muudkui pigistasin. Nii me siis läksime. Vastu oma saatusele."
Kell 2 öösel haiglasse jõudes võeti Age kohe kontrolli, avatuseks mõõdeti 7 cm. "Väga armas õde naeratas mulle ja ütles, et hommikuks on beebi käes," meenutab Age.
"Abikaasa saadeti autosse asjade järgi ja siis suunati meid koos sünnitustuppa. Igasugune hirm ja häbi olid kadunud. Sünnitustoas ootas mind öösärk, mis paluti selga panna, ja siis ühendati külge KTG. See oli kohutav! Seljavalu läks iga tuhuga aina hullemaks. Kui KTG oli läbi, soovitas ämmakas mul minna vanni. Pidi aitama lõõgastuda. Tuhude vahel oli tõesti väga hea vannis olla... aga kui tuli tuhu, siis ei olnud vahet, kus ma olin. Abikaasa istus vanni ääres ja muudkui ulatas mulle juua, sest mul oli kogu aeg meeletu janu. Küsisin abikaasalt, et miks nad mulle ometi süsti ei tee? Ma lihtsalt enam ei suuda. Ma ei jõua! Süsti küsisin ka ämmakalt, kuid sain vastuse, et selle jaoks on küll natuke hilja juba."
Kui kaua see kõik aega võttis, Age ei mäleta. Ühel hetkel avati looteveed, et sünnitegevust ergutada. Kuna vannis edenemist siiski ei toimunud, suunas ämmaemand Age voodisse. "Ütlen ausalt - mul oli täiesti ükskõik, kus ma olen ja kas ma üldse olen," nendib ta.
Voodisse jõudes proovis Age küll käpuli, küll selili, kuid lõpuks sündis poiss siiski küliliasendist. Kokku valutas Age 27 tundi, millest haiglas kolm.
"Kell oli 5:01 öösel, kui ämmaemand pani mu rinnale kõige ilusama ja täiuslikuma 3570 grammi kaaluva poja. Enne poja vaatamist vaatasin hetkeks otsa värskele isale ja alles siis oma pojale." Seejärel ämmaemand mõõtis ja kaalus, värske isa pildistas samal ajal last, sündis platsenta, tehti paar ilupistet ja värske perekond sai suunduda perepalatisse. "Kõik sujus," kirjeldab Age tabavalt.
"Iseennast oli imelik katsuda. Mul ei olnud enam kõhtu! See kõht oli nüüd mu rinnal," muljetab Age sünnitusjärgsest ajast. "Haiglas oldud kaks päeva olin ma nagu udu sees. Ei teadnud kellaajast midagi, ei huvitanud mind telefon ega sotsiaalmeediasse pildi lisamine. Ma tahtsin lihtsalt oma väikese perega olla!"
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
