Kõik fotod: erakogu
Täna jagab meiega enda ja oma poja kohtumise lugu vapper üksikema Anna-Maria, kes sattus ootamatu diagnoosi tõttu esimest korda sünnitegevusega haiglasse juba 31. rasedusnädalal. Ta jutustab:
Kõik algas juba 31. rasedusnädalal, kui Anna-Maria tundis järsku, nagu püksid oleks veidike märjad. Ta jutustab: "Lasin siiski olla ja üritasin magama jääda, kuid öö jooksul lisandus päris mitu tugevat valuhoogu allpool. Hommikul helistasin Hiiumaa haiglasse ja küsisin, mida teha. Mul paluti kohe kohale kontrolli tulla.
Panin siis paar asja kokku ja sammusin haigla poole. Vaadati mind üle ja jäeti igaks-juhuks sisse - enneaegse sünnituse ohu tõttu. Õhtul tundsingi jälle valusid. Lapse kopsud valmistati sündimiseks igaks juhuks ette...
Mind pandi tilguti alla, mis pidi sünnitegevust tagasi hoidma. Seni, kuni tilgutit sain, oligi kõik korras, aga nii kui tilk lõpes, algasid uuesti valud. Öö läks seetõttu raskelt. Hommikul vaatas arst emakakaela üle ja ütles: kiiresti kiirabiga tallinna poole! Nii mind siis kokku pakiti.
Sõit algas hommikul kella poole kaheksa ajal, Tallinnasse jõudsime veidi enne lõunat. Seal vaadati mind taas üle ja paigutati sünnituseelsesse osakonda, kus veetsin mõned päevad. Arstid üritasid selgusele jõuda, miks pisike nii vara ilmale tulla tahab. Lõpuks saadi aru, et olin endale kuskilt saanud klamüüdia. Sain õiged rohud peale ja koheselt tõmbas ka pisike end tagasi!
Kui haiglast välja sain, otsustasin sünnituseni ema juures Kiisal elada - et kui midagi juhtub, ei peaks uuesti Hiiumaalt mandrile kihutama. Mul oli pidevalt väga kõrge vererõhk ja paistetused, mille tõttu käisin tihti ka haiglas päevaravil.
Samal põhjusel sattusin päevaravile ka 37+5 rasedusnädalal. Tehti ka ultraheliuuring. Alguses tundus kõik väga ilus, arst ütles vaid, et teeme 38+0 esilekutsumise - minu vererōhu tõttu. Siis järsku lisas arst, et jään kohe haiglasse sisse ning kohe alustatakse esilekutsumist, kuna pisikesel pole piisavalt lootevett!
Kirjutatigi mind siis haiglasse sisse ja hakkasin saama sünnituse algust stimuleerivat jooki iga paari tunni tagant. Kokku sain seda kolm korda, aga see ei mõjunud. Hommikul, kui arsti läbivaatusele läksin, kutsus ta teise arsti ka ja nad otsustasid veed lahti teha. Tuli ainult pisike sorin, kuna lootevesi oli pea täiesti otsas.
Pärast seda algasid koheselt tuhud. Kirjutasin ka oma õele, et ta võib nüüd haiglasse tulla. Ise läksin palatisse, pakkisin oma asjad kokku ja viidigi mind ülesse sünnitustuppa. Kell oli siis umbes pool 12 päeval ja avatust oli sel hetkel 3.5 sentimeetrit. Valud olid talutavad ja käisid 5-6-minutiliste vahedega. Valude kiirendamiseks sain jasmiini, kuid see tõmbas tuhude vahed hoopis pikemaks... Vaikselt hakkas õige asi siiski pihta ja valud läksid tugevamaks.
Mingi hetk tundsin, et soovin minna dušši alla. Seal ma uutasin ja aatasin ikka päris valjult!
Kella nelja ajal päeval tuli arst avatust kontrollima - see oli neli sentimeetrit, kui ma õigesti mäletan. Pärast seda läksin ma tagasi vee alla. Tuhude ajal aitas mind õde. Lasi ise vajadusel vett mulle selja peale, kuna selleks ajaks olid tuhud juba väga valusad. Nagu mulle öeldi - oma häälepaelasid ma enam ei tajunud, mistõttu laulsin seitsme naise ooperihäält.
Sellest peale on mu mälestused üha hägusemad. Mingi hetk olin ma akna peal ja uutasin seal, kuna mulle tundus, et palatis oli õhku nii vähe.
Paar tundi hiljem sättisin ma ennast voodisse, et püüda üle elada tuhusid, mis oli juba peaaegu, et võimatu. Kell oli selleks ajaks juba 22.15, avatust 5 cm...
Sain parasjagu naerugaasi, kui tundsin, et alt tuli midagi välja. Ütlesin seda õele, kes arvas, et see on kõigest lootevesi - tegelikult tuli verd. Koheselt suurenes ka avatus 7 cm peale. Nagu õde ütles, siis sel ajal ma juba röökisin ja pigistasin voodiraami pooleks :)
Aga kellaaega 23.43 mäletan ma siiani väga selgelt - tuli esimene press. Kell 08.07.17, kell 23.56 oli see pisike ilmaime mu rinnal! Õde sai läbi lõigata nabanööri. Nuttis ja lõikas.
Poja kaalus 3.45 kg ja oli 51 cm pikk poiss. Nimeks sai ta Brait-Christian. Kuna sünnituse lõpp läks väga kiiresti, sain ka õmbluseid.
Nüüdseks on Brait-Christian juba kohe-kohe üheksakuune suur poiss, keda ma kasvatan algusest peale üksi. Selline oli meie kahe sünnituslugu!"
Aitäh Sulle, Anna-Maria, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
