Ilmselt oled tähele pannud, et Emmede Klubis peavad juba mõnda aega blogi kolm lapseootel naist. Andra jaoks ei ole aga tegemist esimese rasedusega - tema ja Janari peres kasvab ka kaheaastane Carl Jaan. Andra pani Emmede Klubi vahva sünnilugude sarja jaoks kirja, milline nägi välja Carli sündimise päev:
"Need õiged valud hakkasid tegelikult juba esmaspäeval. Käisid umbes poole tunni tagant. Mina olin aga muidugi kindel, et tegemist on jälle valehäirega, ja ma jään igavesti rasedaks! Plaanisin teisipäeval mehe töölt auto võtta ja randa sõita.
Teisipäeva hommikul ärgates oli kuidagi... teistmoodi olemine. Viimase hetkeni mõtlesin, kas lähen või mitte. Otsustasin mitte riskida ja koju magama jääda. Ärkasin lõpuks üles alles kella 11 ajal. Otsustasin vähemasti koos koeraga vanemate juurde Nõmmele sõita, et mina saaksin värsket õhku ja Lexie ringi joosta.
Selleks ajaks käisid päevadele sarnased valud umbes iga kümne minuti tagant ning hakkasin uskuma, et midagi tõesti toimub. Valu oli samas täiesti talutav ja läks kohati suisa meelest. Kui kella kuue ajal mehele tööle järgi sõitsin, panid valud juba kella vaatama, aga ei takistanud siiski veel autojuhtimist. Tagasi sõites lasin siiski mehe rooli, ja õigesti tegin - valude vahed olid vähenenud viie minuti peale.
Millegipärast ma aga teadsin, et ei ole veel aeg minna. Läksime koju, kus nõudsin pitsat, sest ei viitsinud ise süüa teha, aga nälg oli meeletu. Siis lasin pooleks tunniks silma loona. Kui üles ärkasin, olid valud meie suureks pahameeleks kadunud! No nii, ongi jälle valehäire, mõtlesime.
Kesköö paiku käisime koeraga õues jalutamas ja valud algasid uuesti. Helistasin igaks juhuks sünnitusmaja valvetuppa, kust öeldi, et esmasünnitaja peaks haiglasse minema siis, kui valud on vähemalt viis tundi käinud regulaarselt viieminutiliste vahedega. Selle uudise peale sättisime end magama.
Mina aga und ei saanudki - iga valu oli tugevam kui eelmine ning pidev kella passimine andis piisavalt tegevust. Natuke enne kella kolme ma enam niisama pikutades vastu ei pidanud. Ajasin mehe üles ja ütlesin, et lähme sünnitusmajja kontrolli. Autos ma enam turvavööd kinni panna ei saanud - oli piisavalt valus.
Avatust oli 3 sentimeetrit, mis tähendab, et minu suureks-suureks kergenduseks võeti meid sisse ja viidi sünnitustuppa. Ämmaemandaks sattus meile üks noor ja endas üsna ebakindel üliõpilane. Ta sai hästi hakkama seni, kuni mulle tuli külge panna KTG. Nagu valude ajal pool tundi ühe koha peal paigal istumine niigi raske ei oleks, ei saanud õpilane andureid teps mitte korralikult külge - mees pidi andurit ise käega kinni hoidma.
Pärast KTG-d nõudsin kohe vanni. Ja sain. See oli nii hea... Valude vahel sain toetada pea vastu külma kraani ja natuke tukkuda. Noh, umbes minuti korraga, sest valud olid selleks ajaks juba väga intensiivsed.
Ühel hetkel pidin vannist välja tulema, et vetsus käia, aga seal läks valu järsku nii tugevaks, et vajusin voodile ja vanni sealt enam ei jõudnudki. Mulle meeldis valutada istudes. Öeldi küll, et see on halb asend, sest laps ei saa kuigi kiiresti edasi liikuda, kuid see oli ainus asend, milles ma natukenegi puhata sain.
Järgmist KTG-d võrdlesin juba põrguga. Taaskord ei saanud õpilane andurit paika, taaskord pidi mees seda paigal hoidma. Hüva, kannatame selle pool tundi ära, rääkisime. Kuid möödus juba 45 minutit... Mees läks asja uurima ning naases koos ühe vanema ämmaemandaga, kes nentis, et beebi südametöö on pisut murettekitav. Otsustati veed lahti teha ja beebile pea külge andur panna.
Pärast vete avamist läks lahti tõeline hullumaja. Valud olid kordades hullemad ja intensiivsemad. Tööle tuli järgmine vahetus ning meie uus ämmaemand saatis mu hernekotile käpuli valutama. Sinna kotile jätsin ma oma hääle! Mees kommenteeris pärast, et ei oleks ilmaski arvanud, et ma sellist häält üldse teha suudangi. Lisaks küttis päike sünnitustuba ja ma leemetasin voolavast higist.
Tahtsin järgmiseks järi proovida, aga enne kui püsti sain, tundsin meeletut vajadust pressida. Ämmaemand kontrollis avatust, mida oli 8 sentimeetrit. "Siin võib veel paar tundi minna," nentis ta, ja lahkus ruumist. Mina suutsin selle meeletu pressimisvajadusega üle elada veel kaks valu, siis ütlesin mehele, et ta läheks ja kutsuks kedagi, sest laps tuleb nüüd välja.
Mees leidis koridorist ämmaemanda Tiina, kelle toel hakkasin pressima. Kohe esimese pressiga tuli pool beebi pead välja, kuid siis press lõppes. Pidin sedasi järgmist pressi ootama! 30 sekundit oli mul tunne, et see ei tulegi. Aga tuli, ja kohal meie poja oligi! 9. juulil aastal 2014 kell 10:22 sündis meie perekonda Carl Jaan. Kaaluks mehised 4600 grammi ja pikkuseks 55 sentimeetrit. Sünnituse kestvuseks pandi kirja kümme ja pool tundi.
Minujaoks ei olnud aga kõik veel läbi. Nimelt peaks tunni jooksul pärast lapse sündi sündima ka platsenta, kuid minul seda ei juhtunud. Oodati, tehti süsti, oodati, tehti süsti, räägiti juba operatsioonist... kui platsenta lõpuks siiski ise ilusti sündis. Sain ka omajagu marrastusi - niiti oli minu peale kulunud ka kõigi nende eest, kes ilma õmblusteta sünnitasid :) Kõige õnnetum lugu on see, et üks marrastustest asus uriinikidal - see tähendab, et iga kord, kui tundsin pissihäda, tuli tahtmine nutta ja paluda, et äkki läheb häda ise üle.
Lõpetuseks sain aga kõigega hakkama. Mees aitas ja toetas mind kogu sünnituse protsessi käigus nii-nii-nii palju, ta on suurepärane!"
Loe Andra blogisissekandeid Emmede Klubis SIIN!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
