Rasedus ja sünnitus juba on kord nõndavõrd haprad, et nendega tihti komplikatsioone kaasneb. Harva peavad aga ema ja laps läbi tegema niivõrd ränga komistuskivide jada, nagu juhtus Evelini perekonna teele. Evelin jagab meiega oma lugu, mis tõestab, et ka lõpmatuna tunduvast õnnetuste jadast võib perekond võitjana välja tulla.
"Mul on kaks poega. Mõlemad sündisid keisrilõike teel. Esimene rasedus kulges superhästi, mingeid kaebusi polnud. Jõudis kätte tähtaeg, läks nädala võrra ülegi, sünnitus aga ei alanud. Lõpuks kutsuti sünnitus esile ning laps sündis erakorralise keisrilõikega. Kuigi lapsega oli kõik hästi ja ise taastusin ka kiiresti, jäi see üheksa aasta tagune sündmus mulle meelde pigem keerulise sünnitusena.
Teise raseduse ajal tundsin ennast samuti väga hästi. Kerge iiveldus esimesel trimestril ning natuke kõrvetisi ming ei häirinud väga. Arst, kelle juures arvel olin, oli optimistlik - rääkis, et varasem keisrilõige ei tähenda, et järgmine sünnitus ei võiks loomulik olla. Ma ise ei kartnud otseselt kumbagi, ei loomulikku sünnitust ega ka keisrilõiget. Mind jälgis arst lisaks keisriarmiga emakale ka mõned aastad tagasi teostatud emaka konisatsiooni tõttu. Kuid nendest kahest tegurist probleeme ei ilmnenud, küll aga juhtus midagi, mida ma poleks osanud uneski oodata...
Ühel õhtul, kui just olin riided ära vahetanud, et töölt koju minna, tundsin kuidas püksid märjaks läksid. Mingit valu ega ebamugavust polnud. Kiirustasin tualetti, kus nägin, et püksid olid põlvedeni märjad ja veidi ka verised. Sain kohe aru, et see on lootevesi. Rasedust oli 27+4 nädalat. Sealsamas tualetis helistasin mehele ja kutsusin ta järgi. Sõitsime vaikides. Hoidsin pisaraid tagasi ega julgenud mõeldagi.
Sünnitusmaja vastuvõtus ootasin päris kaua. Valves olnud ämmaemand ei uskunud esiti, et see, mis tuli, oli lootevesi. Kuni uus ports vett tema silmeall välja sahmas. Siis oli selge. Mind pandi pikali, kutsuti arst, tehti ultraheliuuring. Leiti, et lootevesi lekib, kuid seda on veel ka piisavalt alles. Lapse kaal hinnati 1+ kilogrammi, tehti tema kopse ettevalmistavad süstid ning mind pandi haiglasse. Alustati ka profülaktilist antibiootikumikuuri. See oli teisipäeva õhtu jaanuari lõpus, laps pidi sündima aprilli keskel. Olin šokis.
Voodirežiimil olles otsisin internetist meeleheitlikult infot selle kohta, mis mind ees ootaks, kui laps peaks sündima. Kolmapäev möödus rahulikult, aga neljapäeva hilisõhtul hakkas alakõht valutama, valutas terve öö ja oli hommikuks juba väljakannatamatu. Kuid see polnud sünnitusvalu, emakatööd ei tuvastatud. Sain valu vaigistava süsti. KTG näitas, et lapsel ei ole hea olla, mistõttu otsustati, et laps peab ilmale tulema. Esialgu arvas arst, et äkki sünnib laps ise, kuna emakakael oli veidi avanenud. Mind viidi sünnitustuppa. Samal ajal valmistuti igaks juhuks ka keisrilõikeks.
Sünnitustoas saime olla väga lühikest aega, kuna lapse südametoonid langesid. Kiirustati keisrilõikele. Kui minu esimene keisrilõige tehti epiduraaliga ja sain olla ärkvel, siis nüüd tehti operatsioon üldnarkoosis.
Carmo sündis 28+0 rasedusnädalal, kaaludes 1230 grammi ja olles 37 sentimeetrit pikk. Kaks esimest elupäeva veetis Carmo sünnitusmaja intensiivis, siis viidi ta lastehaiglasse. Mina nägin oma last ainult piltidelt, mida mees tegi.
Intensiivraviosakonnas narkoosist ärgates sain teada, et mul oli tekkinud kõhukelmepõletik. Kõhuõõnest oli keisrilõikel leitud mäda, mis loputati välja, kuid kõhtu jäeti voolik. Põletikunäit tõusis üle 200. Põletiku põhjustajana tuvastati E.coli bakter. Arstid olid hämmingus, et selline põletik oli tekkinud ja kulgenud nii varjatult. Jumal tänatud, et sattusin keisrilõikele! Nädalavahetuse veetsin intensiivraviosakonnas tugeva ravi all.
Uue nädala alguses sain tavapalatisse. Teisipäeva õhtul tundsin haigutades õrna valu
kopsupiirkonnas. Ööga valu süvenes ja hommikuks olin juba kergelt paanikas - pikali olla ei saanud, sügavalt sisse hingata oli valus. Mind viidi teise haiglasse, kus teostati kompuutertomograafi kontrastainega ning selgus, et mul on kopsus tromb (kopsuarteri trombemoolia) ja sellest tulenevalt ka kopsupõletik. Alustati kiiret ravi suure annuse verdvedeldavate süstidega.
Arst imestas üha enam - üks eluohtlik olukord järgnes teisele, kuid kuidas saime kõigele õigel ajal jaole. See, et keisrilõike haava alla tekkis verevalum ja haav tuli uuesti avada, oli muu kõrval tühiasi! Kokku olin haiglas 14 päeva, siis veel paar päeva kodus, kuni lõpuks sain sisse kolida lastehaigla vastsündinute majja, mis sai kümneks nädalas minu ja Carmo koduks.
Vaatamata raskele algusele on Carmo tervis siiani korras. Elasime küll üle enamuse tüüpilistest enneaegsete probleemidest seoses hingamise ja söömisega, aga lõppkokkuvõttes on laps terve ja tubli. Ka lõputu piima pumpamine kandis vilja - kui Carmo oli juba imetamiseks piisavalt suur ja tugev, sain ta rinnale, ning rinnapiima sööb ta tublisti siiani. Hetkel kümnekuune Carmo on küll omaealistest kaalult ja pikkuselt pisut väiksem, aga arengu osas kiirustab hoolsalt järgi.
Minu trombiravi, kaks süsti päevas, kestis üle seitsme kuu. Praeguseks olen täitsa terve.
Imestan siiani, kuidas on võimalik, et nii jubedad asjad järjest juhtuda võivad, ja olen äärmiselt tänulik, et minu ja poja jaoks kõik nii hästi lõppes."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
