See pisike printsess sündis erakorralise keisriga 31+3 rasedusnädalal, 28.01.2014 kell 16.23, olles 39 cm ja 1570 grammi. Foto: erakogu
Täna on ülemaailmne enneaegse sünni päev. Et näidata toetust enne õiget aega siia ilma saabunud lastele ja nende vanematele, värvusid mitmed suured asutused täna õhtul lillaks. Näiteks on enneaegse sünni tunnusvärvi valgustatud Tallinna Teletorn, Sadamateater, Ülemiste Keskus, Tartu Jaani kirik, Pesapuu, Tartu Ülikooli Kliinikum, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Pelgulinna Sünnitusmaja, Technopolis Ülemiste AS, Järve Amserv ja V Spa. Vapper ema Meriliis nõustus meiega tänase päeva puhul jagama lugu sellest, kuidas tema tütar Elisabeth täiesti ootamatult ja erakorraliselt enneaegsena siia ilma sündis. Ta kirjutab:
"Kogu lugu sai alguse 27. jaanuaril, kui ma õhtul seriaali vaadates hakkasin mõtlema, et pole ammu lapse liigutusi tundnud. Muidu oli preili väga suur mürgeldaja... Üldse oli sees selline kummaline tunne, et miskit oleks nagu valesti. Olgu veel mainitud, et päeval sai just kõhupilte tegemas käidud.
Saabus öö, ikka vaikus, kuigi tavaliselt vetsupauside ajal paar laksu ikka kirja sain. Saabus hommik. Ikka mitte midagi. Lapse isal oli parasjagu vaba päev. Kui ta lõpuks ärkas, võtsin julguse kokku ja ütlesin talle, et mul on tunne, et midagi on valesti, sest pole pikalt liigutusi tundnud. Ta ütles, et helistaksin arstile või kellelegi, et nõu saada. Oma ämmaka numbrit mul polnud, mistõttu helistasin sünnitusmaja valveämmaemandale, kes ütles, et liigutaksin end, keerutaksin ühelt küljelt teisele jms, aga kui see ei aita, siis läheksin kontrolli. Tegin nagu õpetati, kuid tulutult.
Läksin veel kiirelt pesema, aga duši all tekkis tunne, et pean haiglasse minema taksoga. Bussiga oleks läinud umbes 40 minutit, taksoga maksimaalselt 15. Mõeldud -tehtud, tellisin takso. 13.28 olin erakorralises vastuvõtus ja registreerisin end ära. Siis saadeti mind ootama, sest KTG masin oli hõivatud. Natuke peale kella 14 sain lõpuks KTG-sse. Valveämmakas (sama, kellega olin rääkinud telefonis) pani mulle aparaadi külge ja ütles, et näe, süda lööb, kõik korras. Minul tekkis kohe hea tunne sisse, ma ei kahtlustanud midagi halba. Lasti mul siis 20 minutit seal tiksuda. Valveämmakas oleks mu ilmselt kojugi lasknud, kuid siis tuli kabinetti veel keegi, kes ütles, et kojuminekust ei saa juttugi olla - . kirjutame sünnituseelsesse sisse. Ka siis ei aimanud ma veel midagi halba, sest ämmakas ju ütles, et süda lööb!
Läksin õe saatel üles korrusele, kus alguses täitsin narkoosi- jm pabereid, ise veel naerdes, et seda narkoosi asja ei peaks ju üldse täitma, seda mul küll vaja pole. Siis saadeti mind protseduuride ruumi, kus võeti vereanalüüsid, mõõdeti vererõhku ja tehti kopse ettevalmistav süst. Ka viimane ei tekitanud minus otseselt veel hirmu, kuna olin kuulnud, et see tehaksegi tavaliselt igaks juhuks ära - midagi halba see ju ei tee, kui ta tehtud on. Siis saadeti mind ultrahelisse, kus veetsin umbes 10-15 minutit. Arst, kes uuringut teostas, oli väga tõsine ja napisõnaline. Kuidagi sain välja pinnitud lapse umbkaudse kaalu, milleks ta ütles 1500-1600 grammi.
Ultraheli tehtud, pandi mind uuesti KTG alla. Seal mind keerutati ühelt küljelt teisele. Endiselt ei teadnud ega kahtlustanud ma midagi halba, sest ka kodus oli ju ämmakas soovitanud mul keerata end ühelt küljelt teisele. Siis aga küsis KTG-d teostanud õde, kas ma üldse tean, mis toimub. Vastasin, et ei tea - arvasin, et arst tuleb ja räägib hiljem. Õde ütles, et lapsel on nabanöör ümber kaela. Siis hakkasin natuke hirmu tundma, kuid siiski veel mitte paanikat, kuna olen kuulnud, et paljudel lastel on olnud nabanöör ümber kaela, aga pole midagi halba juhtunud. Arvasin, et küllap niiviisi keerutades saab selle lahti.
Järgmiseks helistasin autokooli õpetajale, sest järgmisel päeval olin tegelikult pidanud minema pimedasõidu koolitusele. Õpetaja võttis kõne vastu ja ütles, et helistaksin 15 minuti pärast tagasi, ja just samal hetkel astus praktiliselt jooksusammul sisse arst. Ütlesin ruttu õpetajale, et ega ma isegi enam rääkida ei saa, helistan hiljem. Arst ulatas mulle hingeldades paberilehe ja ütles: nii, nüüd täidad selle ära, helistad lapse isale, kutsud siia, vahetad riided ja läheme opisaali. Sel hetkel läbis mu maailm maavärina. Ehmusin. Ja siis tulid pisarad.
Helistasin lapse isale ja käskisin kohale tulla (mida ma talle täpselt ütlesin, ei mäleta, kuna olin suures šokis). Siis hakkasin seda paberit lugema, mis arst mulle näppu andis, aga no ei näinud lugeda - silmad olid nii vees. Õnneks tuli õde ja aitas mind sellega, minu asi oli veel vaid allkiri anda. See tehtud, saadeti mind protseduuride ruumi, kus paigaldati kateeter ja kanüül, ning juba ma sõitsingi opisaali poole.
Saalis kamandati mind kiirelt lauale ja hakati narkoosiga tegutsema. Oi, see oli vastik! Pikali nad seda teostada ei saanud, kuna ma ei suutnud suurest nutmisest paigal olla. Olin totaalselt endast väljas. Kamandati mind istuli. Õde tuli ja seisis minu ette, hoidis mind, mina pigistasin tema käsivarsi, mille peale ta mulle ütles, et ärgu ma liiga tugevasti ka pigistagu, et tal pärast sinikaid käed täis. Naljatoonil, püüdes mind rahustada...
Tuimestus ei jõudnud veel täielikult mõjuma hakata, kui juba lõigati kõht lahti. Oi, kui kibe tunne see oli! Ja siis hakkas rapsimine pihta. Ma ei teagi, kaua see aega võttis, sest see käis samal ajal nii kiirelt kui ka nii aeglaselt. Ühel hetkel kuulsin, kuidas laps tegi korras vääks, ja juba pandi ta lauale, mässiti linasse ja viidi minema. Siis hakati mind kinni tikkima. Arst ütles, et olin väga tubli, et läksin kontrolli - oleksin ma jõudnud EMO-sse vaid 15-20 minutit hiljem, siis ilmselt ei oleks olnud enam üldse midagi päästa. Lapsel oli olnud nabanöör tugevasti ümber keha ja kaela ning lisaks oli mul endal 5x5 sentimeetrine hematoom, mis tekitas platsenta enneaegse irdumise, ning laps ei saanud seetõttu piisavalt hapniku ega toitaineid, verevarustus oli tugevalt häiritud.
Laps viidi intensiivraviosakonda, mind peale tikkimist samuti intensiivi. Palati uksest sisse sõites nägin, et lapse isa juba ootas mind. Mõne aja pärast sai ta minna korraks last vaatama, kuid sealt ei öeldud Elisabethi seisundi kohta midagi, kuna temaga alles tegutseti. Umbes kella 21 paiku õhtul tuli arst kiirel sammul minu palatisse ja ütles, et laps viiakse minema - lastehaigla intensiivi, kuna sünnitusmajas ei ole tema elus hoidmiseks sobilikke masinaid. Mulle anti number, kuhu lubati keskööl helistada ja lapse kohta küsida.
Kolm esimest päeva meile lootust ei antud. Lapse kopsud olid sündides veel täiesti toored, südames oli juha avatud, tema keha ei hoidnud vererõhku ega temperatuuri, bilirubiini tase oli meeletult kõrge. 31. jaanuaril sain ma ise haiglast välja, kust lasin end otsejoones lastehaiglasse sõidutada. Vaatepilt oli ehmatav - nii palju juhtmeid, masinaid jne. Läksin sealt koju väga vastakate tunnetega. Samal ajal õnnelik, et ta on elus, samal ajal kurb, et nii raskes seisus.
Kuid imekombel hakkas Elisabethi tervis järgmisel päeval paranema. Seostati seda sellega, et mina olin seal käinud. Ja käisingi iga päev. Ja seisund paranes iga päevaga, väga kiirelt. 7. veebruaril viidi meid üle vastsündinute intensiivi, kus oli juba palju kergem ja parem olla, sest nüüd sain ka mina haiglasse sisse jääda. Seal õppisin teda hooldama, söötma, jne. 25. veebruaril saime edasi kolmandale korrusele ema ja lapse palatisse, kus saime ööpäevaringselt koos olla, ning 10.03 saime koju.
Praegu on Elisabeth kohe-kohe nelja-aastaseks saamas. Käib ilusti lasteaias ja arengu poolest ole enneaegsusest peaaegu, et märkigi. Kasvatajad ütlevad, et kui ei teaks, et ta on enneaegne, siis ei ütlekski seda. Tervise poolest on küll natuke nõrgem - haarab viiruseid kergelt ning põeb neid raskelt. Uuringuid ja arste mööda käime vahelduva eduga siiski, kuid siiani midagi halba avastatud pole. Seega üldiselt on terve ja tubli laps!"
Aitäh Sulle, Meriliis, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
