Hobusepidajast ja ratsutajast Eve (29) jõudis siia ilma tuua kolm poega, enne kui perre viimaks printsess sündis. Kuid seda erilisem Elisabethi sünd möödunud detsembris perekonna jaoks oli!
Eve kolm poega sündisid probleemideta. Esimest korda sünnitama minnes teadis naine oodata pikka kestust ja suurt valu - nii kipub ju esimestega olema, nii oli olnud ka Eve emal... Kuid kõik kulges kiirelt ja kergelt, kaheksa tundi hiljem oli 3660 grammi ja 50 sentimeetrit poisslast platsis. "Teine sünnitus kestis 4,5 tundi. See oli kõige raskem neist neljast, kuna laps oli minu keha jaoks suur - 3990 g ja 53 cm," meenutab Eve. "Kolmanda poisi sünnitus oli aga kõige kergem. Kolm ja veerand tundi. 3670 grammi ja 50 sentimeetrit. Ta oleks peaaegu auto esiistmel sündinud - haiglas läks kokku 30 minutit ja laps oli rinnal!"
"See lugu minu ainsa printsessi sünnist on minu jaoks eriline ja märkimisväärne kogemus," alustab Eve juttu Elisabethist. "10.12.16 hommikul oli mul kindel plaan, et jõuan oma hobuste boksid korda teha, hobustel kabjad värgitud saada ja veel viimast korda sel aastal hobuse selga istuda." Nii päev ka möödus.
Jah, Eve on ratsutaja. Üldjuhul on ratsutamine raseduse ajal keelatud spordialade seas, kuid Eve ei ole oma hobusele selga istuda ja sammu teha siiski kartnud. Probleeme võiks tekkida siis, kui hobune pisaks ajama. "Oma hobust usaldan ma sada protsenti," räägib ta. "Jah, öeldakse, et loom on loom - tõsi. Aga ta ongi minu loom."
Tol päeval sadulast maha tulles tundis Eve, kuidas muidu kangeks jäänud puusad nagu imeväel taas lahtisemaks muutusid ja üldse enesetunne paranes. Tagantjärele ei tea ta, kes tegemist oli füüsilise kergendusega lapse vaagnasse laskumisest või aitas kaasa vaimne kergendus, et kõik, mida perenaine plaanis enne tita tulekut valmis saada, oli nüüd tehtud.
"Õhtul kella 22 ajal tundsin kergeid valusid, aga jäin magama - need vaibusid, ju olid siis libavalud. Kell 23:55 läksin vetsu ja nägin paberil verd." Kuigi regulaarseid valusid polnud, mõtles Eve sünnitusmajas kontrollis käia. Igaks sajaks juhuks sai siiski ka mees haiglasse kaasa võetud, kuid rooli istus Eve ise - 25 minutit sõitu.
Haiglasse "lihtsalt kontrolli" jõudes mõõdeti Eve emakakaela avatuseks ligi seitse sentimeetrit! Ilmselt hakkas haiglasse jõudes kaasa mängima ka sünnitaja vaim, sest avatusest teada saades muutusid valud siuhti valusaks. "Mees kõrval jahvatas, et saame koju, pole midagi veel. Ämmaemand vastas, et ei saa täna koju, täna saame ikka lapse kätte!" Kuna Eve oli selle raseduse lõpus väga palju libatuhusid tundnud, ei suutnudki tüdinenud kaasa veel seitsme sentimeetri pealt uskuda, et nüüd tõepoolest läheb tegudeks.
Tulevane tütre issi kogus end kiirelt, sest järgmise lausega palus ta juba ämmaemandal vanni täis lasta - viimane laps, pole senini vettesünnituse võimalust olnud, kuid tahaks. Nii tehtigi. Vesi muutus valu intensiivemaks ja sünnitajale see sobis, kuid ämmaemanda sõnul sünnitegevus aeglustus. "Tundsin kurbust, et see ei saagi läbi, venib ja venib..." meenutab Eve.
Ühel hetkel vahetas aga Eve põlviliasendi vannis istuvaks, ämmaemand katsus emakakaela ja samal ajal tundis naine esimest pressi. Eve kurbus veniva sünnituse üle oli peatselt asendumas rõõmuga, et ongi läbi! Selgus, et Evel ei tekkinud sel korral täisavatust, sest emakakaelal vajus suue ette ja lapse pea ei saanud alla vajuda. Tarvis läks ämmaemanda abi, kes hoidis emakakaela käega avatuna.
"Kahe pressiga tuli pool pead välja. Siis kadusid pressid ära ja alles jäi ühtlane tuim valu... kuni korraks uuesti pressi tundes oligi laps väljas," kirjeldab Eve oma printsessi sünnihetke. Muide, rinnale ei saanud väike beebi enne, kui issi nabanööri läbi lõikas - viimane oli lihtsalt nii lühike, et tita ei ulatunud ema rinnani!
Ja see polnud ainus viis, kuidas nabanöör seltskonda üllatas. Kui laps tuli, jäi nabanöör tema jalgevahele täpselt nii, et isa parasjagu šokeerida: jälle poiss! Õnneks parandas ämmaemand kiirelt eksimuse. Kauaoodetud printsessi ilunumbreiks mõõdeti 3460 grammi ja 50 sentimeetrit, nimeks sai Elisabeth.
Aitäh Sulle, Eve, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
