Janne esimene tütar lasi ennast oodata - esimesest valust kuni Elise sünnini kulus peaaegu kaks ööpäeva! Sellegipoolest meenutab Janne sünnitust kui imelist kogemust. Ta kirjutab:
"Kõik algas 1. veebruaril 2018. Juba päeval tundsin õrnasid valusid (kui neid saab nii nimetada), kuid arvasin siiski, et tegu pole veel päris valudega. Kuid ennäe, õhtul kell kümme tulid kahe sammu vahel läraki veed ära. See mind veel ärevaks ei teinud. Teatasin rahulikult lapse isale äsja toimunud sündmustest, mispeale tema jooksis asju pakkima, ja nii ma siis nirisesin järgmised 43 tundi kuni lapse sündimiseni. Jah, lugesite õigesti - nelikümmend kolm tundi!
Kuna valude vahed olid muutunud minu hinnangul regulaarseks, siis kell neli öösel otsustasime, et sõidame sünnitusmaja poole. Helistasin ka oma ämmaemandale, et hakkame haiglasse liikuma.
Vastuvõtus tembeldati mind loomulikult simulandiks. Leppisime ämmaemandaga kokku, et tuleme hommikul kella kümneks tagasi, ja seni ma ikka proovin kodus, kas saan pisut magada. Saingi. Täpselt kaks tundi.
Kuskil lõunaks jõudsime haiglasse tagasi. Kuna seis oli endine, siis saadeti mind sünnituseelsesse osakonda. Minu õnneks oli tol päeval haiglas väga rahulik. Mind paigutati üksikusse tuppa, kus eraldi vannituba, ning seetõttu sai lapse isa ka minuga jääda.
Valud muutusid üha intensiivsemaks, aga KTG ei näidanud siiski midagi piisavalt asjalikku, et sünnitustuppa saada. Veetsime siis terve päeva sünnituseelses palatis, kaasa käis vahepeal süüa toomas. Mina istusin terve päeva laua taga ja vaatasin oma tahvelarvutist sarju. Magada ma enam ei saanud - valud olid juba piisavalt intensiivsed. Kuna veed olid juba ära tulnud, aga avatust ega korralikke tuhusid veel polnud, anti mulle kanüül ja tilgapudel sinna otsa - põletiku vältimiseks.
Teadupärast vahetub haiglas kell 19:00 personal. Kell 20 tuli korruse uus ämmaemand mulle uut tilgapudelit panema. Nähes, et mees on pikali voodis, andis ta meile muidugi veidi üleoleva ja nipsaka "Külastusaeg on meil läbi!" Loomulikult ei teinud ma sellisest märkusest väljagi. Sellel hetkel oleksin ma enne haiglast lahkunud, kui üksinda sinna jäänud.
Kuid nüüd algas meie põhiline seiklus. Sünnituseelse ämmaemanda tehtud KTG näitas aiateibad - see KTG aparaat lihtsalt ei töötanud korralikult. Mainisin seda ka ämmakale endale, aga teda ei huvitanud. Ütles, et need andmed, mis temal vaja, sai kätte. Okei. Olin juba päris ahastuses, kuna vete tulekust oli möödas 24 tundi. Helistasin oma ämmaemandale, et selline lugu juhtus just. Tema korraldas asjad telefoni teel nii, et läksin üksinda sünnitusosakonda, kus sealne valveämmaemand tegi mulle uue KTG toimiva aparaadiga. Kahjuks oli seis sama - tuhud ebaregulaarsed ja väiksed.
Läksin siis lonkides tagasi sünnituseelsesse osakonda, ise mõeldes, et võin sinna vist sisse kolima hakata. Sünnituseelsesse astudes sain muidugi kohe pahandada - et sedasi need asjad ikka ei käi, et mina iseseisvalt sammun teise osakonda. Ma isegi ei mäleta, mida ta täpselt rääkis, aga see tunne, mis minu sees oli... Ükski meedik ei tohiks oma patsiendiga sedasi rääkida! See ajas mind endast tõeliselt välja. Esmarasedana olin ju oodanud, et sünnitus on imeline, ja selles valdkonnas töötavad inimesed kõik inglid.
Õnneks katkestas valveämmaemanda sõimu valvearst, kes saabus avatust kontrollima. Muuhulgas pani ämmaemanda ka paika. Emakakaela katsumine ja kerge venitamine pani mu keha tööle. Alles pärast seda sain aru, mis on tuhud - kohutavad valud hakkasid pihta. Käisin seda ka kurtmas, ning pandi mind jälle sünnituseelses KTG külge. Seekord õnneks teise aparaadi - see toimis.
Protseduurile minnes ei suutnud valveämmaemand oma tujukat kamandamist taas ohjes hoida, mille peale puhkesin nutma. Mitte lihtsalt nuuksuma, vaid sedasi, et hingata enam ei saanud. Õnneks sattus jälle õigel ajal peale valvearst. Ühtlasi arvas ta, et saadab mind nüüd sünnitusosakonda. Helistasin oma ämmakale, et mind lubatakse sünnitustuppa, ja temagi asus kodust taas teele.
Kohtusime sünnitusosakonnas. Kui sünnituseelne osakond oli minu jaoks nagu põrgu, siis sünnitusosakond nagu taevas. Nii, kui liftiuksed avanesid, tekkis sisemine rahu. Kõik naeratasid, ja eelnev kogemus sünnituseelsest mind enam ei morjendanud.
Sünnitusosakonnas pandi mulle külge igasuguseid juhtmeid ja aparaate ja tilguteid. Nüüdseks oli ju vete tulekust möödunud umbes 28 tundi, aga emakas ei avanenud ise üldse. Seetõttu tehti epiduraal ja anti igasuguseid ravimeid. Õnneks mõjus epiduraal nii hästi, et järgmised 12 tundi möödusid igasuguste valudeta. Nii me siis istusime seal - jälle mitte midagi tehes. Õnneks sain pisut puhata, kuna maganud olin ju viimati kaks ööpäeva tagasi. Kartsin juba, ei jaksa selle rampväsimuse tõttu sünnitada.
Muidugi kaasnes kõikvõimalike ravimitega ka tagasilööke. Mõnel korral lapse südamelöögid veidi aeglustusid, siis jälle arstid jooksid. Mina aga ei muretsenud üldse, sest usaldan arste - see on nende töö. Ma usun, et see sisemine rahu on see, mis aitab paremuse poole väga palju.
Üks hetk hakkas igatahes pihta. Kakahäda tuli! Mul oli juba hirm olnud, et saadetakse keisrisse, sest vete tulekust oli ju möödas pea kaks ööpäeva. Minu õnneks otsustas mu keha siiski tööle hakata, emakas hakkas avanema paar tundi enne presse. Sellest hetkest peale minu ajataju kadus, aga kell 17:33 sündis meie imearmas Elise - 3680 grammi, 52 sentimeetrit, Apgar 9. Terve kui purikas.
Võib-olla olen naiivitar, aga mina tõesti usun, et stress on elus suurim kurja juur elus, mis mõjutab absoluutselt kõike meie kehas ja peas. Minu rasedus- ja sünnituskogemus toetavad seda - kui olin ise stressivabas olekus, oli see imeline aeg! Soovitan kõigile tulevastele emadele - karta pole midagi, pigem võtke seda kogemust kui väljakutset, mina põnevusega oodata. Maa tuleb täita lastega!"
Aitäh Sulle, Janne, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
