Lisaks sellele, et Britt Ernewein on Emmede Klubi naiskonna uusim liige, on ta ka emaks kahele vahvale tüdrukutirtsule. Kuna sünnilood on ühed vahvaimad ja loetuimad artiklid meie lehel, jagab ka Britt ise meiega oma teise tütre Ella siia ilma saamise lugu. Ella sündis Prantsusmaal, kus loomulik sünnitus pole kaugeltki nii au sees, nagu meil siin Eestis.
"Juba Ellat ootama jäädes oli mul hinges pisikene unistus, et sünnitus ei läheks jälle üle tähtaja. Mälestus esimesest rasedusest ja iga päevaga aina raskemaks minevast enesetundest oli veel väga värske. Lisaks tundsin ma sel korral sünnituse ees veidi suuremat hirmu. Esimene laps tuli ilmale tuttavas ja armsas Eestis. Teine pidi aga sündima Prantsusmaal. Ja siin, armsad lugejad, ei olda Eestis kaks sammu tagapool mitte ainult bürokraatias... Aegunud ja küsitav on ka suhtumine sünnitusse! Inimeste teadlikkus aktiivsünnitusest on üsna madal ja arstide-ämmaemandate suhtumine naisesse, kes soovib sünnitada epiduraalita, pigem taunimisväärne (loe: tülpinud häälega välja lastud ohe ja silmade pööritamine).
Mõistagi polnud saatusel selgi korral plaanis täita mu pisikest unistust sünnitada enne tähtaega. Nagu eelmisel korral, sain ka nüüd lihtsalt igal hommikul ärgata lootusega ja õhtul põhku heita pettumusega. Prantslased arvestavad raseduse kestuseks 41 nädalat. Kui selleks ajaks pole naine sünnitanud, peab ta haiglasse kontrolli minema. Kui sünnitustegevuse algusest märki pole, peab ta kahe päeva pärast tagasi tulema. Kui ka siis on vaikus, ootab teda kahe päeva pärast ees visiit esilekutsumiseks.
Minu tähtajal tehtud visiit oli nii lühike ja konkreetne, kui üks visiit olla saab - polnud minust mingit sünnitajat. Kaks päeva hiljem tatsusin siiski üsna lootusrikkalt kohale. Ma olin juba pea kuu aega ringi kõndinud 2 cm avatusega ja arvasin, et ühel hetkel ju peab midagi toimuma hakkama. Ei toimunud.
Ootamatu otsus
Küll aga läks kaks päeva hiljem toimunud kontrollvisiidi ajal KTG ajal beebi südamerütm õige korraks veidi liiga kõrgeks, mistõttu otsustati mulle igaks sajaks juhuks ka ultraheli teha. Mõistagi olid ultraheliarstid just oma kahetunnisele lõunale läinud. Kuigi pärast vaevalist ootamist teostatud ultraheli oli tip-top korras, pandi mind uuesti KTG alla, kus ootasin ligi tunni. Seejärel tuli tuppa õde, kes teatas mulle emotsioonitu näoga, et kuna ma niikuinii juba siin olen, siis läheb esilekutsumiseks. Sama emotsioonitult palus ta mul püksid jalast võtta, et avatust kontrollida.
Ja äkitselt hakkasid mu silmist jooksma hääletud pisarad. Õde ehmatas ja arvas, et tegi mulle kontrollimise käigus haiget (ei teinud, kuigi ega see eriti mugav protseduur pole, kui keegi altpoolt lähenedes su kurgumandliteni jõuda üritab). Nutma ajas mind aga hoopis mõte esilekutsumisest. Jah, ma tahtsin oma tütrega kohtuda. Ometigi tundus see otsus mulle rutakas. Ma tahtsin talle anda veel kaks päeva, mis tal tavalise jälgimiseeskirja järgi oleks jäänud. Et kasvada, end valmis panna. Kuid see polnud enam minu võimuses.
Ruttu juhatati meid palatisse, kus ma kaheks tunniks KTG alla jäin. Emakakaelale määriti esilekutsuvat geeli, mis oli umbes kümme korda vähem ebameeldiv, kui ma varasemalt kartsin. KTG lõppedes juhatati meid sünnitusjärgsesse palatisse, kus saime end rahulikult sisse seada. Ma olin juba mõnda aega tundnud, nagu kokkutõmbed käiksid, aga ei osanud veel seisukohta võtta, et kas siis on valus või ei ole. Midagi pidi igatahes toimuma, sest ühtäkki muutus WC ainukeseks kohaks, kus ma olla tahtsin. Sees keeras ja olemine tundus habras.
Mõned tunnid hiljem otsustaski mu organism, et tal oleks vast tühjana parem olla. Sellest veel 1,5 tundi hiljem leidsin, et oleks hea aeg lasta ämmaemandal end kontrollida. Viimane oli lootusrikas - pisike avatus juba varasemalt, käesoleval päeval palju surgitud ja geeligi määritud, midagi kindlasti toimub! Ei toimunud. Avatust oli juurde tulnud ühe sõrme jagu. Lootus selle kuupäeva sees sünnitada (kell oli tol hetkel 21:30) kustus ja otsustasin protesti märgiks hoopis magama heita.
Ilmselgelt polnud kokkutõmbed just kuigi tugevad, sest sõba sain ma silma vähem kui minutiga. Õndsat und jagus kella üheni öösel, mil tuppa astus üsna robustsel sammul sisse ämmaemand, kes tahtis teada, kas kõik on ikka hästi. Ilmselt porisesin vastuseks midagi selle kohta, et vastasel juhul oleksin ma ju endast märku andnud. Kuid lisaks mu vaimule äratas ämmaemand ka mu keha. Kohe pärast ämmaemanda lahkumist otsustas lahkuda ka limakork ja ennist nõutuks jätnud valud olid nüüd platsis juba üsnagi tuntavatena.
Sõelusin muudkui vetsuvahet ja tuletasin endale meelde, et valuga ei tohi võidelda. Valu on sõber. Iga kokkutõmme on samm lähemale beebiga kohtumisele. Keha tuleb lasta vabaks.
Sünnitus või klounaad?
Kell 1:35 oli mul võimalus lasta ämmaemandal end kasulikuna tunda. Valud tundusid juba väljakannatamatud, mis tekitas minus mõtte, et olen ehk jõudnud üleminekufaasi - paar sentimeetrit enne täisavatust. Ämmaemand kontrollis mind lootusrikkalt… ja nentis, et avatust on täpselt sama palju kui eelmisel korral. Vaevu kolm sentimeetrit.
Hakkasin juba leppima, et tegu on mingi suuremat sorti klounaadiga, kui äkitselt olid läbimärjad nii mu püksid kui ka lina. Ahhaa! Veed! Ja valud, mis juba ennist olid sellised, et ma oleksin tahtnud seinu kriipida, võtsid nüüd uued mõõtmed. Ämmaemand pakkus välja, et kui ma epiduraali tõesti ei taha, siis eks ma võin ju sünnitustuppa pallile hüppama minna. Kell 01:50 ma sinna suuna võtsingi.
Mind sünnitustoas vastu võtnud ämmaemand oli äärmiselt entusiastlik, sest see oli viimase kuue kuu jooksul talle teine kord olla naturaalsünnitustoas - no lihtsalt pole medikamentideta sünnitus prantslaste seas minevaks kaubaks! Esimeseks tahtis ta uue KTG teha, mina aga leidsin, et läheks hoopis õige vetsu. Seal tundsin end kummaliselt. Häda oli jah, aga natukene teistsugune häda. Selline tungiv ja pressiv. Muigasin omaette, et ju mu keha tahab mulle jälle nalja teha ja panna mind taas uskuma, justkui oleks asi kaugemal kui tegelikult on.
Laps tuleb, kohe!
Läksin voodisse pikali ja seadsin end parasjagu KTG-ks valmis, kui ühtäkki täiest kõrist röökisin, et nüüd ja praegu on vaja pressida. See vajadus haaras mind nii äkitselt ja sedavõrd tugevalt, et minus polnud enam kahtlustki. Ma ei teadnud kuidas, aga ma teadsin, et õige aeg on käes. Ämmaemand suhtus skeptiliselt, sest kõigest pool tundi tagasi oli mul avatust kõigest 2,5 cm jagu. Ometigi oli ta nõus mind igaks juhuks kontrollima. Olgu öeldud, et ta skeptiline näolapp muutus kaameks vähem kui sekundiga. Ühtäkki ta peaaegu kriiskas toas viibinud õele, et tegu on täisavatusega ja laps tuleb kohe.
Kuigi mu esialgne plaan välistas voodis pikali olles sünnitamise, siis just sel viisil ta lõpuks tuli. Esialgu proovisin küll külili, ent kuna jõust jäi puudu, siis oli mulle efektiivsem seliliolek ja jalatugedele nõjatudes pressimine. Kell 02:33 sain ma oma rinnale ühe ideaalse tüdruklapse. Mu armas, roosa beebi. Temaga oli kõik kõige paremas korras.
Minuga see-eest aga veel mitte. Väljutada tuli ka platsenta, mis arvas tulema hakkamise kohta umbes täpselt mitte midagi. Olukord päädis ühe korraliku verekaotusega, pääsesin napilt vereülekandest. Oma palatisse saime alles kell kuus hommikul, sest seni tuli mul tilguti all veidi kosuda. Ka teekond palatisse möödus ämmaemanda kisa saatel: ära minesta, püsi meiega, ära pane silmi kinni, palun ära pane silmi kinni! Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma olin selle lühikese ratastoolisõidu jooksul justkui teises maailmas. Ma kuulsin tema sõnu, ent need kajasid. Ja kõige rohkem tahtsin ma silmi kinni panna.
Ehk siis nagu te juba aru saate, polnud minust sellist sünnitajat, kes peale lapse välja pressimist kohe kraps püsti hüppaks ja ringi toimetama hakkaks. Ei. Minul ei lubatud veel järgmised kaks päeva iseseisvalt püsti tõusta. Ma küll üsna vastutustundetult paar korda proovisin, sest kaua jaksab üks inimene siibrisse pissida, aga igal korral lõppes asi sellega, et olin põrandale tunduvalt lähemal kui oleksin tahtnud.
Kokkuvõttes oligi minu jaoks oli sünnitusest taastumine keerulisem kui sünnitus ise. Sünnituse juures oli raskeks osaks ootamine. Pidevalt arvamine, et midagi toimub. Lõpp läks see-eest nii kiirelt, et ma ei jõudnud isegi järge pidada. Ma ei julge isegi mõelda, kui kiirelt siis kolmanda lapse sünnitamine minna võib. Eks tuleval suvel saab näha :)"
Aitäh Sulle, Britt, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
