Üheksapäevane Georg koos ema ja isaga. Foto: Maris Treufeldt
Iga lapse siia ilma saamine on eriline ja imeilus. Ka siis, kui see teekond ei osutu teps mitte sirgeks ning enne beebiga kohtumist tuleb läbi elada ootamatu haiguse diagnoos, esilekutsumine ja kõikvõimalikud muud sekkumised. Kadi (28) kirjutab:
"Pisikese Georgi ootamine oli üks lihtne ja rahulik aeg. Sõbrad ei suutnud uskuda, et rase saab olla ilma igasuguste tunnusteta. Mul ei iiveldanud, ei olnud isusid. Jõudu oli vaat, et rohkem kui enne rasedust. Kõhtki kasvas aeglaselt. Tegin korralikult trenni üle poole rasedusest ja kui enam trenni teha ei jaksanu, püüdsin veel vähemalt korralikult süüa.
Viimasel kuul läks siiski magusaisu suureks juba puhtalt sünnitamise hirmu pärast - söön komme õhtuks, siis on öösel jaksu sünnitada, kes teab, kunas jälle süüa saan. Ennustati ligi neljakilost last, mistõttu kartsin, et maiustamine maksab mulle lõpuks kätte. Lootuses midagigi päästa jalutasin koeraga pikki ringe igapäevaselt kuni tähtajani välja.
Georgil, nii nagu peaaegu kõigil beebidel, ei olnud sündimisega absoluutselt kiire. Tähtajaks oli määratud 31.08.17, aga mina olin valmis sünnitama terve kuu enne seda - iga päev läksin magama lootusega, et hommikuks on beebi mul kaisus. Midagi.
Diagnoos - hepatogestoos
Kohtusin naistearsti ja ämmaemandaga 7. septembril - rasedust oli selleks ajaks 41+0. Tavaline kontroll, mille käigus mõõdeti ka vererõhku. Kui selgus, et mu vererõhk oli lubamatult kõrge, läks arst lausa näost ära. Nii ämmaemand kui ka arst uurisid kohe, et ega mul mingeid kaebusi ole. Esimese hooga ei tulnud midagi pähe. Enesetunne oli täiesti tavaline olnud. Siiski sähvatas - mul oli juba mõnda aega kogu keha, kaasaarvatud peopesad, jalatallad, küünarnukid, selg ja kõht, sügelenud. Arst küsis, miks ma seda varem ei öelnud ja nõudis teada, kaua see juba kestnud oli. Ma ei olnud täpselt vastata. Kõht sügeles mul beebi kasvamisega kuivusest juba ammu. Käte ja jalgade sügelemine oli aga võrdlemisi uus nähtus. Mind saadeti vereproovi andma.
Vereproovist nähtus, et maksanäitajad olid halvad – diagnoositi hepatogestoos. Sain maksanäitajate parandamiseks ja vererõhu alandamiseks rohud. Järgmisel hommikul (oli reede) magasin parasjagu kodus diivanil, kui läbi une nägin, et telefon heliseb. Lükkasin telefoni kaugemale. Võõrastele numbritele ei vasta ma juba ammu. Pärast lõunat avastasin, et sama number oli uuesti helistanud. Tekkis mingisugune aimdus ja võtsin kätte, helistasin tagasi. Selgus, et helistajaks oli mu naistearst, kes teatas, et kui ma oleksin kohe hommikul telefonile vastanud, oleks ta lasknud mu kohe haiglasse võtta ja sünnituse esile kutsuda. Ta oli mures vereproovide pärast. Leppisime kokku, et kui mingisugunegi valu või ebamugavus tekib, lähen otsejoones sünnitusosakonda. Kui ei teki, siis kohe esmaspäeva hommikul olgu ma kliinikumis oma ämmaemanda ukse taga, saamas saatekirja samal päeval sünnituse esilekutsumiseks.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva tekkis peavalu, mis mu üles äratas. Sundisin end edasi magama. Pühapäeval hakkasin aga öise peavalu pärast muretsema ja tõttasin igaks-juhuks sünnitusosakonda kontrolli. Võeti uued vereproovid ja pandi mind ka ktg alla. Vereproovid olid paremaks läinud, ktg ei näidanud midagi. Mind lubati koju.
Kiire algus
Esmaspäeva hommikul olin kella kümnest ämmaemanda ukse taga. Sain saatekirja ja läksingi üles sünnituseelsesse osakonda. Seal sain teada, et avatus on juba kolm sentimeetrit ja et sünnituseelses osakonnas ei ole mul enam teha midagi. Mind saadeti otse sünnitusosakonda, kus otsustati veed kohe lahti teha. Olukord eskaleerus minu jaoks kole kiiresti - hommikul arvasin, et saan veel tükk aega oodata, kuni minuga üldse tegelema hakatakse, ja siis võtab ju esilekutsumine sageli meeletult aega. Olin lootnud, et jõuan end vaimselt kuidagi valmis panna.
Sünnitusosakonda saabumine oli õudne - kõik oli nii võõras ja kõle. Kohe paluti mul lahti riietuda, sain jälle vereproovi anda, mind vaadati uuesti üle. KTG isegi registreeris mingisuguseid kokkutõmbeid. Seal kusagil vahepeal suutis ämmaemand mul pea veel segamini ajada jutuga, et võib-olla pole vete avamine kõige õigem mõte. Rääkis, et sünnitus ei pruugi loomulikul teel niipea veel alata, aga kui veed avada, siis ei pruugi keha ikkagi koostööd teha. Ma ei saanudki aru, mida see ämmaemand mõtles või ei mõelnud. Olin juba parasjagu ähmi täis. Kas minult oodati mingit vastust või räägiti niisama olukorrast?
Olime haiglas kella kolmeni pärastlõunal. Siis saime teada, et veri olid jälle paremaks läinud, mistõttu meid uuesti koju puhkama saadeti. Loodeti, et ehk algab sünnitus kõigest hoolimata ise.
Koju jõudsime kella 16 paiku, umbes sellest ajast algasid ka regulaarsed valud. Valude vahed olid esialgu 10-15 minutit ja ma olin veel tükk aega veel päris kindel, et needki valud kaovad lihtsalt ära. Terve viimase nädala olid mind öösiti kimbutanud libatuhud.
Kella 18-19 paiku käisime veel koera jalutamas. Terve selle aja mõõtsin valude vahesid, mis muudkui kahanesid. Koju tagasi jõudes olid vahed juba 8-9 minutit ja mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, et enam tagasiteed ei ole. Helistasin sünnitusosakonda ja uurisin, kunas oleks õige aeg tulla. Seejärel helistasin vennale, et ta sõidutaks meid elukaaslasega kliinikumi ja tuleks siis meie koerale ööseks seltsiks.
Kõige ebamugavamalt andsid valud endast märku pikutades, muidu pidasin neid täiesti tagasihoidlikeks. Ringi liikudes muutusid vahed pikemaks ja valud talutavamaks - need justkui hajusid ära. Autosõit haiglasse kestis maksimaalselt viis minutit ja sel ajal mind ükski valu õnneks ei tabanud. Haiglasse jõudes kogesin aga kohe kahte valu üheminutilise vahega - see ajas jällegi hirmu nahka.
„Kui need ongi maksimaalsed valud, siis on sünnitamine täiesti okei!“
Sünnitusosakonnas juhatati meid tuppa number 6 (minu õnnenumber, hehe! Tobe küll, aga see sisendas kindlustunnet). Sünnitustoas sain veeta esimese (pool)tunni KTG all, mis mõõtis tuhude vahedeks taas ligi kümme minutit. Mäletan piinlikkustunnet, kartsin, et olen ehk liiga vara kohale tulnud ja teistel ees.
Pärast KTG-d jäime elukaaslasega mõneks ajaks kahekesi. Meid mõlemaid valdas täielik segadus ja vähemasti mina võõrastasin seda sünnitustuba jubedasti. Ei osanudki muud teha, kui seista voodi kõrval, lebada või jalutada WC ja palati vahet. Ei tekkinud sellist „oma“ tunnet, mis oleks ehk aidanud närvi maandada. Valud käisid nii harva, et needki elu oluliselt põnevamaks ei teinud.
WC-s käies oli päris hästi kuulda naaberpalatis sünnitava naise karjeid. Mäletan, et see kohutas mind. Püüdsime vaikust vältida - kuulasime raadiot ja tegime närviliselt nalja. Katsusime hoida sõbrad-sugulased toimuvaga kursis. Suurema osa sünnituse algusest mõtlesin ma vaid toidust ja olin enda peale pahane, et rohkem süüa kaasa ei taibanud võtta.
Aeg-ajalt käidi meid ikka kontrollimas ka, pandi KTG külge ja võeti ära, kontrolliti avatust jne. Mingil hetkel käskis ämmaemand mul magama minna või vähemalt mitte koguaeg püsti seista. Mõtlesin, et ta teeb nalja. Viskasin küll pikali nagu kästud, aga magamisest oli siiski asi kaugel.
Kella poole nelja paiku tuli naistearst ja ütles, et teeb nüüd veed lahti. Loodeti, et see kiirendab protsessi. Olin valmis jubedaks valuks, ebamugavuseks ja kohutavaks uputuseks nagu igal pool kirjeldatakse. Tegelikult oli selle protseduuri juures ainus õudne asi see „ork“, millega veed avati. Ei tundnud ma valu, ei ebamugavust, isegi vett ei tulnud plahvatuslikult palju.
Pärast vete avamist läksin duši alla. Ma ei tea, kaua ma seal olin. Vahepeal valutasin potil. Valud läksid vannitoas igatahes järjest jubedamaks. Lõpuks kartsin, et kukun pikali, sest valud kiskusid juba maapinda viltu. Siiski arvasin veel, et kui need ongi maksimaalsed valud, siis on sünnitamine täiesti okei. Little did I know…
Pisarad ja väsimus
Vaarusin vannitoast välja algul toetades uksepiidale, siis elukaaslasele. Arvan, et vete avamisest oli möödas tund, kui ämmaemand tuli ja mu taas KTG alla lamama kamandas. Kas lamamisest või muust, igatahes läksid valud nii meeletuks, et kartsin oksendama hakata. Mingil hetkel pandi lapse pea külge andur.
Umbes kella 4.30 ajal hommikul kontrolliti avatust – seitse sentimeetrit. Ämmaemand täheldas, et seda on vähem kui võiks ja lahkus. Tagasi tulles ta sõna otseses mõttes viskas mulle (kes ma olin täielikus agoonias maa ja taeva vahel) kätte paberid ja ütles, et nüüd tuleb epiduraal, sest kehal on vaja puhata, et täisavatuseni jõuda. Täitku ma need paberid ära. See juhtus hetkel, mil mu elukaaslane oli parasjagu veidikeseks palatist lahkunud.
Püüdsin läbi valuhoogude näha, mis sel paberil kirjas on, aga ei suutnud. Korraga jooksid kuumad pisarad mööda mu põski ja tundsin nagu kogu maailm oleks kokku varisenud. Nuuksusin nutta nii mis sain. Sinnani olin arvanud, et saan selle sünnitusega kohe-kohe maha. See paber aga tähendas, et aega läheb veel palju - pole lootustki lähima tunni jooksul omadega ühelepoole saada. Ma olin nii väsinud.
Kui elukaaslane saabus, lasin tal paberid täita, nagu ta oskas - ma ei suutnud ise mitte ühelegi küsimusele vastata ja ausalt öeldes mind enam ei huvitanudki. Kuigi vahepeal olin end kokku võtnud ja ulgumise lõpetanud, nutsin nüüd vaikselt vaid valust. Saanud paberi kätte, teatas ämmaemand valvelauas, et anestesioloogi teisest maja otsast jõudmiseks kulub pool tundi. See oli kõige jubedam ja pikem ootamine. Õnneks oli anestesioloog äärmiselt meeldiv, soe ja sõbralik (erinevalt ämmaemandast, kes jättis väga järsu ja üleoleva, eemaloleva mulje). Muide, süsti ajaks kamandas ämmaemand mu mehe vanni taha põrandale pikali. Mitte mingeid vastuväiteid ta kuulda ei võtnud.
Pärast süsti sain umbes tunni täiesti normaalne inimene olla. Selleks ajaks tuli mu kõrvale mu ema, sest elukaaslane läks korraks koju koera jalutama. Närisime emaga närviliselt Orbit Dropse ja rääkisime suvalistest asjadest... toidust kaasaarvatud. Kella kaheksa paiku toimus ämmaemandate vahetus. Eelmine ämmaemand asendus punapäise venelannaga, kes kohe esimesest pilgust jättis äärmiselt sümpaatse mulje. Ta oli kuidagi rohkem asja juures, rääkis oma tegevusest, samas oli konkreetne.
Nüüd pandi mulle sünnitegevust kiirendav tilk, mis tõi valud praktiliselt silmapilkselt tagasi ja liigutas need järjest üksteisele lähemale. Mina enam midagi rääkida ei suutnud, välja tulid vaid pikad uuud ja aaad. Ämmaemand ütles veel ruumist lahkudes, et kui tunnen „kakamise tunnet“, siis kutsuksime ta tagasi. Praktiliselt kohe, kui uks oli sulgunud, tundsin esimest meeletut pressi. Palusin emal ämmaemanda kohe tagasi kutsuda. Ämmaemand tuli, vaatas mu üle ja ütles, et siin läheb umbes kaks tundi, siis on laps käes. Sel hetkel tundus kaks tundi kökimöki. Oleks ma vaid teadnud…
Valu saab viimaks otsa
Elukaaslane saabus ja ema lahkus justkui läbi udu. Kaks tundi toorelt presse. Ja mitte niisama, et press, vaid selline korralik keha poolitumise tunne. Ma mäletan isegi läbi oma karjumise ja suurte valude, et midagi justkui oleks mu alakehas ühel hetkel raksatanud. Igatahes, kes parasjagu minuga samal ajal sünnitamas oli, see kindlasti kuulis mu meeleheitliku karjumist. Või ma ei tea tegelikult kui meeleheitlikult ühed uud ja aad kõlada saavad. Mõne aaa lõppu lisasin väga vaikse ja vaevukuuldava „appi“.
Mingil hetkel lõpupoole võttis ämmaemand käärid. Vist enne ikka millegagi lokaalselt tuimestas ka, aga ühel hetkel kuulsin ja tundsin - krõps-krõps-krõps. Lahklihalõige. Ämmaemand surus sõrmedega lõikekohale ja palus mul pressida sinna kohta. Olin selle eest tänulik, sest sinnamaani ma ei saanud üldse aru kuhu ma pressin.
Mäletan, et päris enne viimaseid presse, kui elukaaslane juba mu üht jalga hoidis, ütles ämmaemand väga valjult: „Ära karda valu!“ Ja siis ma pressisin nii, kuis vähegi veel jaksasin. Tundsin, et nüüd on kõik, enam ei oota, saagu mis saab, selle lapse ma oma kehast välja litsun. Ja Georg tuligi - 12. septembri hommikul 10.32. Sinine nagu tulnukas ja potsatas mu rinnale. Kisas nagu ratta peal, kogu oma hingest. Mina muidugi ei suutnud sellest väiksest olevusest esialgu midagi aru saada. Ainus, millest ma aru sain - valu on otsas. Valu oli läinud. Kõik. Vappusin üle keha, jalad ei püsinud mitte mingi nipiga paigal. Platsenta sündis umbes 15 minuti pärast, oli ilus, suur ja terve. Värske isa sai auväärse ülesande lõigata läbi nabanöör.
Kõige jubedamaks osaks oma sünnitusest pean hoolimata kõigest just õmblemist. Olgugi, et pisteid oli vaid umbes kolm, kestis see minu jaoks meeletult kaua ning oli väga valus ja ebamugav. Ämmaemand oli sellejuures siiski äärmiselt tore ja õnneks sattus minu juurde ka niivõrd meeldiv hooldaja. Puhastamist ei pannud ma isegi tähele ja voodilinad sai vahetatud ilma igasuguse suurema sagimiseta. Hooldaja aitas ka Georgi mulle ilusti rinnale ja saime tekikeste sees vaikselt tutvuda. Georg on täpselt nii rõõmus ja rahulik laps, nagu lootnud olin.
Olgugi, et kohe pärast sünnitust arvasin, et see polnud põrmugi nii hull kui olin kartnud, läks mul tervelt neli kuud, enne kui suutsin mõelda, et võiksin seda elus veel korra või paar läbi teha.“
Aitäh Sulle, Kadi, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
