Täna jagab meiega oma esimese lapse muhedas ja humoorikas võtmes kirja pandud sünnilugu Emmede Klubi uus blogiga Kristi. Ta kirjutab:
„Tähtaeg oli 26. august. Mees rääkis kogu aeg, et kutt tuleb tema sünnipäevaks. Mina vaidlesin vastu, et 2. septembril hoian jalad ristis, kuna igaühel olgu ikka oma päev! Ise olin rohkem seda meelt, et tuleb varem. Kuna kutt oli juba neli nädalat enne tähtaega ilusti vaagnasse fikseerunud, siis olin juba augusti algusest saadik nii valmis. Iga päev oli SEE päev. Aga mida polnud, seda polnud.
Kuniks...
Esimese septembri hommikul viisin tavapärased proovid polikliinikusse ära ja plaanisin edasi poodi minna. Õhupalle ja küünlaid ja koogiasju ostma, et mehe sünnaks valmistuda. Jube hea ju kohe hommikul kõik toimetused ära teha.
Sisetunne aga käskis mul polikliinikust hoopis koju tagasi tulla. Mul polnud ei halb ega midagi. Ainult see tugev tunne, et tahan koju! Noh, veerand tundi pärast koju jõudmist sain aru, miks ma siia tulin. Valus oli. Ja seekord muutis see üks väike valu mu ärevaks. Facebook lahti, ema ja mehe vestlused lahti: mul oli valu! Järgmise veerandtunni pärast oli uus... ja siis uus ja uus. Kõigil ärevust kui palju.
Lõunaks kamandasin mehe koju. Et noh, moraalset tuge vaja. Ma ei tahtnud enam üksi olla. Samas hullu ka polnud. Paar tundi valutasime koos. Sain kõik tuhud ilusti üle hingatud. Kell kolm helistasin oma papsile: "Tsau, issi, on sul aega mind sünnitama viia?!" Kujutan ette kuidas tal teisel pool toru kõrvad liikusid! See oli kõne, mida ta teadis oodata, aga milleks vist päris valmis ei olnud. Põhimõtteliselt ütlesin talle ju, et ou, sinust saab kohe vanaisa ja su uus roll tuleb minu jaoks päris valulikult!
Päras kella kolme olimegi esimest korda (jah, just, esimest) vastuvõtus. Mulle tundusid valud käivat kuskil 3-4 minuti tagant, samas olid need täiesti üleelatavad. Mõtlesin, et mis see sünnitamine siis ära ole! Hoo tõmbas kiirelt maha see, et emakakaela avatuseks mõõdeti vaid sentimeeter. Jääte sünnituseelsesse või lähete paariks tunniks koju vanni? Ee, koju vanni!
Tund aega vanni. Ebamugav. See on kindel, et vannis sünnitamine pole mulle. Valud läksid vees päris kisamapanevaks. Mees tahtis juba 20 korda minuga haiglasse tagasi sõita, aga mina ajasin ikka sarvi vastu, et mis sinna ikka nii vara minna! Laseme parem tervel majal kuulda saada, et meil hakkas protsess pihta!
Kell oli kuskil seitse saamas, kui ma olin juba ise ka šokis, mis hääl mu seest välja suudab tulla. Ebareaalne karu möirgamine! Ilm oli ilus ja haigla maksimaalselt 500 meetri kaugusel, aga vot ei olnud seda jalutamise isu peal. Isa auto tundus ka kuidagi kitsavõitu. Vilkuritega on ikka vingem haiglasse saabuda.
Haiglasse jõudes andsin kohe valjul häälel teada, et ma olen tagasi! Õnneks oli sünnitustegevus seekord piisav, et meid sünnitusosakonda sisse seada. Avatus oli 4 cm, aga valud rängad. Selle avatusega pidi eeldatavalt veel umbes seitse tundi minema, et beebi sünniks. No ei või olla! Tulebki teisel septembril?
Valu ajal karjusin ja valutu minuti ajal mõtlesin, et pole hullu... kuni tuli uus. Oh jumal, kui valus võib üks valu olla! Nüüd hakkasin tegema vigu – hinge kinni hoidma. Vist. Ma arvan. Sest saabus kaua kardetud paanika, et ma ei saa hingata ja suren ära. Tulid pisarad ja kohustuslik: "Ma ausalt ei jaksa enam selle pulliga tegeleda!"
Sain kiiresti aru, et abita ma seda üle ei ela – tahan leevendust, võimalusel epiduraali. Eks olin selle kohta eelnevalt ka kriitikat lugenud, aga tundsin, et vajan seda, et need järgnevad kuus-seitse tundi kuidagi üle elada. Natukenegi puhata, sest kaua kahe rummikoogi peal ei sünnita. Siit ka loo moraal kõikidele tulevastele sünnitajatele: palun sööge korralikult ja puhake, kuni saate!
Eks olin selle kohta kriitikat eelnevalt ka lugenud aga tundsin, et vajan seda, et need järgnevad kuus-seitse tundi kuidagi üle elada. Puhata, sest kaua kahe rummikoogi peal ei sünnita. Ehk siis loo moraal kõikidele tulevastele sünnitajatele: palun sööge korralikult ja puhake, seni kuni saate!
Epiduraal mõjus mulle nii lõdvestavalt, et valud asendusid poole tunniga pressitundega. Tundsin, et elu parim otsus oli lasta see seljasüst endale teha! Ja siis ma kraapisingi kokku kõik oma jõuvarud, mis kuude jooksul söödud kaneelirullidest ja jäätisest kogunenud olid, ja punnitasin oma väikse kuti siia maailma. Kell oli 21:16. Oli 1. september. Meie väike Hugo, 50 sentimeetrit ja 3706 grammi ja täitsa oma päeval. Terve ja ilus kutt.
Nüüd algas kõige ilusam ja imelisem osa. Suur töö oli tehtud ja saime lõpuks õnnelikult üksteisega lähemalt tutvust teha. Me tegime selle ära! Koos! Mees oli terve aja minuga, täpselt nii, nagu mul vaja oli. Ma ei öelnud ühtegi kurja sõna ega roppust ega saatnud teda minema. Olime nii õnnelikud ja väsinud. Kaisutasime sünnitustoas, kuni saime sünnitusjärgsesse palatisse.
Lõpuni meil siiski ei vedanud, sest pidime perepalati asemel ema-lapse palatiga leppima. Jäin esimeseks ööks üksi. Ma ei maganud silmatäitki. Lihtsalt vaatasin oma last. Minu enda olukord oli tegelikult üsna kesine, kuid õnneks olid ämmaemandad kõik nii abivalmid. Sünnitus on tehtav, kuid suurema trauma sain taastumisest – ma ei olnud valmis, et see on nii ränk ja võtab nii kaua aega. Kuid nüüd,
Aga nüüd, ligi kaks aastat hiljem kannan endaga kaasas vaid seda imelist esimese hetke tunnet, kui sain oma poja kaissu!“
Aitäh Sulle, Kristi, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
