Emmede Klubis on ilmunud terve seeria sünnilugusid, mis kõik on väga erinevad, kuid tänaseni ei ole veel ilmunud ühtegi keisrilugu. Ethel nõustus meiega jagama oma kogemust sellest, kuidas loomulikuna alanud sünnitus lõppes ootamatult erakorralise keisriga. Tulemus on ühtviisi imetabane - pisike poja!
"Enne rasedaks jäämist (ja tegelikult veel ka lapseootuse alguses) olin ikka arvanud, et tahaksin loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget. Raseduse ajal sain aga järjest rohkem teada ning olin üha enam veendunud, et nii ema kui ka tita jaoks on loomulik sünnitus palju parem variant.
Kuna ultraheliuuringus ennustati meie lapse sünnikaaluks 4.3 - 5.2 kilogrammi, siis arvas naistearst, et kuigi kaua üle tähtaja poleks nii suurt põnni hea kanda. Lahkusime viimaselt arstivisiidilt näpus paber sünnituse esile kutsumiseks kolm päeva pärast tähtaega.
See oli meie peres väga ärev aeg. Issil oli tööl kogu aeg kiire, aga ka kodus oli enne pisikese saabumist palju-palju teha. Olime just ostnud elutuppa uue mööbli. Sünnituseelsest pesapunumisinstinktist ja ka lootuses sünnitusele loomulik algus anda, mööbeldasin uued kapid ise paika. Kuid sünnitus ei alanud.
Tähtajal said kaasõpilased naerda, et võiksin sünnitada, aga istun hoopis loengus. Pärast kooli proovisin veel kõikvõimalikke meetodeid, et sünnitus ikka ise algaks: tegin kõvasti rasedate aeroobikat, joogat ja teisi harjutusi. Käisin kuumas vannis. Kuid ei midagi...
Järgmisel hommikul kell pool kuus ärkasin õrna valu peale. Olin veendunud, et tegemist on taas libatuhudega - või näen üldse und. Püüdsin edasi magada, kuid valu äratas mind iga 15 minuti tagant. Kella üheksa ajal helistasin oma õele, kes on ämmaemand. Ta soovitas mõõta valude regulaarsust ning käia kuuma duši all, et saada teada, kas tegemist on libatuhude või tõelise sünnituse algusega. Tõepoolest - valud olid väga regulaarsed ning duši all läksid ainult hullemaks! Otsustasin sõita õe juurde, et ta saaks kontrollida, kas emakakael avaneb.
"Ärka üles, sa saad täna issiks," ütlesin mehele, kes vastas unesegasena, et ma natukene veel ootaksin - ta tahaks veel paar tundi magada. Nii ma siis üksinda askeldasin - üritasin süüa ja kohvi teha, pakkusin haiglakotti.. Kuid kõik, mida tegin, tundus mulle nii kaootiline ja kummaline. Ma ei saanud isegi aru, mida ma kotti topin.
Kui tulevane isa lõpuks üles sai, olid valud juba nii tugevad, et autosõiduks õe juurde tundus juba hilja. Mees tõi õe hoopis meile. Neid koju oodates püüdsin valudest üle olla, lobisedes sõbrannaga. Õde mõõtis avatuseks 3 cm, mis tähendas, et sõit sünnitusmaja poole pidi algama.
Muide, kuigi elame Tartus, otsustasin ma sünnitada just Võru haiglas. Just seal töötas minu naistearst ning just sellest haiglast ning sealsest personalist oli mul väga soe ja hea mulje jäänud. Võrdluseks - Tartu sünnitusmajaga ei õnnestunud mul isegi tutvuda, sest iga kord kui seda teha tahtsin, oli sünnitajaid parasjagu liiga palju.
Hüppasime meie Volvosse. Mina istusin valudega tagaistmel, õde istus ees ja heegeldas peatselt sündivale poisikesele tekikest. Sõidu ajal olid valud juba piisavalt tugevad, et pidin oma küüned autoistmesse lööma. Tundsin, et olen justkui kuskil oma maailmas. Kenneth oli aga rahulik ja laisk, ei viitsinud ennast üldse liigutada, mis tekitas minus muidugi muremõtteid.
Kui lõuna aegu Võrru jõudsime, ootas meid ees väga halb uudis: vabu perepalateid ei olnud saada. Meid halvas täielik paanika - just perepalat oli meile sünnituse planeerimisel kõige tähtsam! Helistasime Tartusse, kuid sealt öeldi lahkelt, et sünnitage kus iganes mujal - neil on kõik täis.
Saime siiski tagasihoidliku ühe voodi ja oma WC-ga palati. Mina seadsin end sisse, mees suundus poodi - süüa, juua tooma ja ärevust maandama. Edasised tunnid möödusin üsna üksluiselt. Mina ikka valutasin ja kükitasin ja hüppasin kükitades üles-alla ja hüüdsin "Uuuuuuuuuuuh!". Õde ikka heegeldas ja muheles ja rahustas mind.
Kuna valud olid juba üsna väljakannatamatud, ostustasin minna duši alla - vee maagilisest jõust leevendust otsima. Paraku oli dušikabiin niivõrd väike, et ma ei mahtunud sinna oma hiiglasliku kõhuga hästi ära! Kuid ilmselt oli veest ikkagi abi, sest kui ma poole tunni pärast välja tulin, ulatati mulle öösärk ja öeldi, et olgu ma varsti valmis sünnitustuppa minekuks.
Sünnitustuba oli väga mõnus ja hubane. Tõeliselt ebamugav oli lapse südametöö ja minu emaka töö mõõtmine KTG-ga, kuna nii tugevate valudega on ühe koha peal paigal olla väga raske.
Mäletan, et kella 16 ajal pikutasin sünnitustoa voodis, mees hoidis mu kätt, lohutas mind ja püüdis uurida, et mis tunne see sünnitusvalu siis õigupoolest on. Veidi aja pärast mäletan, et vedelesin põrandal mingisuguse padja peal ja mees masseeris mind - endal sünnitusvalu leevendamise massaaži õpetus hoolsalt kõrval!
Siis tuli arst. Ta mõõtis emakakaela avatuseks uhked 6 sentimeetrit, kuid lapse pea ei olnud alla laskunud. Uuriti, mida me arvaksime sellest, kui tuleks teha keisrilõige. Mina ei olnud nõus. Tahtsin hoopis vanni ronida ja vesi pandigi jooksma.
Mõne aja pärast olid aga valud nii tugevad, et lubasin keisrilõike tagasi päevakorda. Mäletan, et rippusin mingisuguse lauaääre küljes ja karjusin, samal ajal kui arst, õde ja mees arutasid omavahel, mis edasi toimuma hakkab. Vesi keerati kinni, täideti pabereid, moodustati keisrimeeskonda.
Mina ei saanud õigupoolest midagi aru. Mind valdasid ainult tohutu hirm ja kahetsus, et mu väike kõhubeebi peab siia ilma tulema ebameeldival meetodil. Kartsin meeletult valu ja kateetri panemist. Samal ajal muutusid emaka kokkutõmbed üha talumatumaks. Olin ahastuses. Tegelikult ma isegi ei tundnud kateetri sisestamist - muu valu oli nii suur.
Ostustati, et keisrile tuleb minuga kaasa mitte mees, vaid õde. Mind sõidutati kanderaamil operatsioonisaali, kus mul paluti keerata end külili kõverasse ja olla väga paigal. Mäletan, et mõtlesin - kuidas selline asi, paigal olemine, selliste valudega üldse võimalik on? Arvasin tõsimeeli, et olen suremas.
Kohe, kui mulle nõel seljanärvi löödi, muutus kõik. Manasin näole rahuloleva naeratuse, silmad pöörasid peas tagurpidi - valu oli kadunud! Ma ei tundnud enam oma jalgu, aga sellest polnud midagi - VALU OLI KADUNUD!
Alles jäi meeletu hirm. Meeletu hirm selle ees, et lähema paari minuti jooksul kisub keegi arstitädi või -onu minu väikse kõhutita minu seest välja. Tita, kellel on minu sees mõnus ja harjumuspärane olla. Kohe-kohe muutub meie mõlema elu täielikult ja igaveseks.
Kui mind katki lõigati, oli esimene lause, mida kuulsin: "Issand, kui suur pea," ja siis see juhtuski. Kell 17:56 võeti minu kõhust välja pisike Kenneth!
Tundsin soojust ja paanikat. Kunas ta nutma hakkab? Mida temaga nüüd tehakse? Tundsin, et ainus asi mida mina ja Kenneth vajame, on üksteise kaisus olla, aga seda me ei saanud. Siis kostis üle operatsioonisaali vägev kisa. Kus on alles hääl väiksel mehel, naersid arstid!
Kenneth sai mütsi pähe ja teki ümber, ta toodi korraks minu näo juurde, et saaksin oma pojale tere öelda. Mind kiideti, et olen tõelise vägilase sünnitanud, ja öeldi, et laps läheb nüüd issi juurde. See lause oli ainus, mis mind edasi mõistuse juures hoidis - teadmine, et mu väike poja on oma issiga nahk-naha kontaktis, loomas üht oma elu tähtsamaist sidemeist.
Õmblemine kestis terve igaviku, terve iiiiigaviku! Olin uimastatud ja šokis, ei saanud täpselt aru mis toimub. Kui ma oma väikest ilmaimet lõpuks nägin, siis tundsin korraga õnne ja segadust. Sain teda esimest korda elus kätel hoida ja katsuda. Kenneth hakkas kohe hoolega rinda otsima. Piim tuli küll alles mõne päeva pärast ja Kennethist sai tõeline piimavissi.
Mina aga jäin kokkuvõttes oma sünnituskogemuse ja otsusega Võru haigla kasuks väga rahule."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
