Täna jagab perega Soomes elav Enely (31) meiega oma neljanda lapse, pikalt oodatud printsessi lihtsat ja ägedat ilmaletulekut poolel teel haiglasse.
"Meie peres kasvab kolm poega. Neljas laps oli väga oodatud printsess, kes sündis 20.12.2016 kell 21.50 kiirabiautos, 40 kilomeetrit enne Tampere haiglat. Preili otsustas tulla täpselt arsti öeldud tähtajal."
Olin juba paar nädalat libavaludes, mida eelmiste rasedustega polnud. 20. detsember oli päev, nagu eelmisedki - mees küsis kuidas enesetunne ja mina vastu, et ei tea. Käisime poes veel viimaseid jõulukinke ostmas. Kell 18.30 koju jõudes tundsin taas "libavalu". Tund aega hiljem ütlesin juba mehele ja külas olnud sõbrale, et täna on minek! Nemad ainult naersid selle peale, sest olin ju juba kaks nädalat sama juttu rääkinud.
Hakkasin vanematele lastele süüa valmistama ja kontrollisin haiglakoti üle. Kell 20.30 palusin meest, et ta kutsuks kiirabi, kuna (õrnad) valud käisid seitsme minuti tagant, aga haigla asub meist 120 kilomeetrit eemal. Selleks ajaks, kui kiirabisse helistatud sai ja nad ka minul endal palusid kinnitada, et valud tõesti seitsmeminutiliste vahedega käivad, sain vastata, et vahed juba viis minutit.
Kell 20.45 jõudis kiirabi pärale. Naljatasid veel, et neil kogemust on teel sünnituse vastuvõtmisega. Autojuht oli kaks korda beebi vastu võtnud, teine meditsiinitöötaja korra. Mina ütlesin selle peale, et olen raseduse algusest saadik kartnud, et sünnitan teel! Ka ämmaemand oli lohutanud, et sellel teel kord aastas üks laps ikka sünnib.
20.50 olin autos. Jagati infot, et pean ütlema, kui tuhu algab ja kui lõppeb. Sõitsime siis pool teed nii viieminutiliste vahedega tuhudega. Meedik veel kiitis, et võime tuhude järgi kella õigeks panna. Natuke veel ja juba kolmeminutilised vahed. Taas meedik lohutas, et jõuame ikka ilusti haiglasse ja ka kodunt järgi tulev abikaasa jõuab haiglasse. Naeratasin ja ajasime niisama juttu, kuni tuli järgmine valu... ja koos sellega ka vesi.
Teatasin viisakalt, et laps tuleb. Edasi läks, nagu filmis - meedik hüüdis "Auto seisma," tõmbas mul püksid maha, ühe pressiga oli pea sündinud ja kahe pressiga printsess väljas. Selleks kulus täpselt neli minutit, nagu mulle öeldi. Isegi autos valmis olevat beebi vastuvõtmiseks mõeldud komplekti ei jõutud avada.
Sain oma beebi rinnale ja jätkus sõit haigla poole, mina olin šokis ja aina naersin. Ütlesin veel, et plaanisin omal jalal haiglasse minna, mitte kanderaamil ja beebi rinnal. Terve reisi jooksul ei võetud beebit minu sülest ära, ka nabanööri ei lõigatud minu soovil läbi. Printsess sai vaid kiiresti pähe mütsi ja peale fooliumiteki.
Beebi sündis kell 21.50, 40 kilomeetrit enne Tampere haiglat. Lapse isa jõudis haiglasse kell 22.20 ja hakkas oma sünnitavat naist otsima. Kui talle öeldi, et olen juba sünnitanud, siis mees ikka vaidles, et ei - sünnitama tuli ju.
Beebi sai Apgari hindeks 9/9. Mina taastusin väga kiiresti. Erinevalt eelmistest sünnitustest polnud ühtegi rebendit. Järgmisel päeval soovisin juba koju, sest enesetunne oli hea. Meid jäeti siiski veel päevaks jälgimisele.
Aitäh Sulle, Enely, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
