Sünnilugu: Kuidas Maia siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Maia siia ilma sai

14. Jun 2016, 14:21 Emmede Klubi Emmede Klubi

Kuigi sünnitus on üks kõige loomulikumaid tegevusi maailmas, on selle juures ka palju intiimset, millest naised tihti avalikult rääkida ei tihka. Samas on hea, kui rase naine saab end ees ootavaks kogemuseks valmis olla ega pea tundma valehäbi. "Kavatsen rääkida nii, nagu ma seda mäletan," ütleb Maarja, kes nõustus meiega jagama ka kõige piinlikumaid detaile oma esimese lapse Maia (pildil) sündimise päevast:

"Siin ta nüüd on – maailma kõige olulisem inimene! Raske on kirjutada, sest pea võimatu on temalt silmi ära pöörata. Iga pisiasi, mida ta teeb, tundub minu silmadele nagu saadaks ta korda imesid. Praegu ta näiteks haigutas - täpselt sedasi, nagu Munch'i "Karje"!

Kuid selle sissekande tahan ma tegelikult pühendada hoopis sünnitusele. Sellele üleminekufaasile, mis toob üheksa kuud enda sees kantud inimolevuse lõpuks silme ette ja käte vahele.

Valehäire?

Esmaspäeva õhtul, täpselt lapse sünnitähtajal, umbes poole üheksa paiku kinos istudes tundsin tugevat survet põiele. Nii on mul ennegi olnud - äkiline tugev pissihäda tuleb ja läheb üle. Kannatasin samasuguseid hooge veel kahel korral, enne kui film lõppes ja sain tualeti suunas rutata. Potil käidud, oli enesetunne oluliselt kergem. Teel koju pidin kõndimisel veel ühe pausi tegema, sest kõhuke jälle protesteeris rutakate sammude üle.

Koju jõudnud, asendusid äkilised pissihädahood kergete valuhoogudega alakõhu ja ­selja piirkonnas. Need meenutasid mulle veidi gaasivalusid. Pärisin siis emalt, et millised need tuhud tema meelest olema peaksid? Ta arvas, et ikka sellised, mille kohe ära tunneb. Mina aga vaatasin kella ja kuidagi väga pendlisse käisid need valud.

Mõtlesin siiski, et äkki ma lihtsalt nii väga loodan asjaga ühele poole saada, et kujutan endale asju juba ette. Helistasin oma heale tuttavale, kes viimast aastat ämmaemandaks õpib. Ta arvas, et ma võiks siiski kasvõi igaks juhuks kiirabisse helistada. Nii ma siis tegin. Kui viimane kohale jõudis, siis vabandasin ette ja taha, et ma ei ole ikka kindel kas ma ikka sünnitan, ja et ma ei taha ilmaasjata lasta kiirabil sõita, ja muud sellist värki.

Vahepeal helistas elukaaslane, kes oli samal ajal töölähetusel umbes 2500 kilomeetri kaugusel, ja päris naljatlevalt: kas ma juba sünnitan? Mina vastasin siiralt, et ma ei tea.

Virsik!

Istusime siis emaga kiirabiautosse. Mina ei olnud endiselt kindel, kas sünnitan. Kuid arvasin, et nüüd peaks siiski mehele helistama ja teatama, mis teoksil. Kuna ta ei vastanud, siis saatsin talle sõnumi, milles seisis: „Nagu ütleksid mammutid: virsik! Sõidame Tallinna poole. Loodetavasti pole valehäire.”

Nii umbes poolel teel Tallinna jõudis mulle lõpuks kohale, et ma olengi tegelikult kohe­kohe sünnitamas. Asi tundus lihtsamast lihtsam, valud polnud üldse hirmsad ja enesetunne oli hea.

Haiglasse jõudsime just parajal ajal - tuhud muutusid tugevamaks, valusamaks ja sagedasemaks. 10 cm­st oli avanenud alles 2.

Siga aia vahel

Mingil hetkel voodil lamades puhkesid mul veed. Käisin korduvalt vetsus – nii "ühel" kui ka "kahel", lootes, et see säästab mind sünnitegevuse ajal roojamast (oh, mis tõeliselt rõve sõna!). Iga tuhu ajal tabas mind kuumalaine, mistõttu ema tegi mulle mingi ajakirjaga pidevalt tuult. Mina veel mõtlesin samal ajal, et küll tal võivad järgmisel päeval käed valutada sellest lehvitamisest. Endiselt oli valu talutav.

Mingil hetkel aga avastasin end ainsast jahedast kohast sünnitustoas – tualetist. Lebasin seal selili maas, padi pea all, ja kisasin nagu siga aia vahel. Ma tõesti kisasin. Ja piinlik oli. Mis sest, et just oli sünnitanud kaks naist, kes ka samamoodi kisasid. Ikkagi oli mul häbi, et nii nõrk olin. Ühel hetkel vahetus ämmaemand. Koos uue ämmaemandaga sadas ruumi sisse ka kaks-kolm arsti, kes mind üsna murelikult, võib­olla ka pahaselt vaatasid.

Ema sõnul oli arst vaadanud ekraanilt, et mu valu on tõesti väga suur, kuid kahjuks oli valuvaigistite kasutamiseks juba hilja. Proovisin küll naerugaasi, kuid minumeeles see võttis mult niigi vähese õhu ära.

"Palun võtke ta must välja!"

Niisiis, seal põrandal lebades kammis mul valust ikka täiesti ära. Ma ei olnud enam võimeline normaalselt rääkima. Kas karjumisest või lihtsalt valust olid mu suu ja keel võimetud sõnu selgelt välja ütlema. Kui midagi küsiti, siis ma noogutasin või raputasin pead. Samas suutsin ma korduvalt karjuda lauseid nagu "Ma ei taha enam", "Võtke ta must välja", ja kui valu oli üle läinud, siis pobiseda: "Ma suren ära". Mäletan, et vahepeal ma lihtsalt palusin ema. Ma ei tea enam, mida ma palusin, aga muud ma ei öelnud, kui "palun, palun, palun".

See, et ema minuga koos oli, oli tõeline õnn. Ma ei kujuta tõepoolest ette, kui oleksin pidanud nende valudega üksi olema.

Arstid otsustasid mind voodisse tagasi kupatada ja sünnitegevuse mõneks ajaks peatada. Pidin veidi puhata saama, sest sellises olukorras olin ma ilmselt võimetu asja lõpule viima. Kuid kuigi tuhud andsid nüüd mõneks ajaks rahu, oli mul ikka meeletult valus ja ebamugav, sest mu selg valutas, ja sinna ei saanud keegi midagi parata.

Mõtete võitlus

Ühel hetkel tuli palatisse number 9, kus ma sünnitamas olin, veel üks arst. Mingid asjad olid tal kaasas. Mulle tundus, et tegu on keisrilõikeks valmistumiseks vajaminevate riistadega. Sel hetkel oli mu peas kaks vastandlikku mõtet: mure, kas lapsega on ikka kõik korras, ja kergendus, et ma ei peagi seda valu enam taluma.

Hiljem ema rääkis, et lapse südamelöögid olid kaduma läinud ja arstid tõepoolest olidki valmistunud keisrilõikeks. Aga kõik laabus. Ilmselt see esimene mõte võitis teise mõtte üle.

Lõpp paistab

Aga ega sünnitegevus siis igaveseks ei peatunud. Pressid tulid. Tunne oli, nagu peaksin üht hästi suurt kakajunni endast välja pressima. Hirmus, et äkki ma kakangi, hoidsin alateadlikult häda kinni, kuni viimaks mõistsin, et nii ikka ei saa.

Vahepeal olid ämmaemand ja arstid mulle seletanud, kuidas ma hingama pean, et sünnitus kiiremini läbi saaks ja lapsele kenasti õhku jaguks. Ma ei saanud siiski midagi parata, et vahepeal hingamata jätsin - kogu keha tõmbus pingesse ja ma mõtlesin, et kukun kivikamakana ümber.

Lupsti!

Ja siis ei läinudki enam kaua, kui arstitädid tagasi tuppa marssisid ja mind voodisse lamama sundisid. Sõnad loeti peale, et kui uus press tuleb, siis hingan sügavalt sisse, välja ei puhu, häält ei tee ja lihtsalt surun selle endale alakõhule. Ja nii kolm korda, kuni press üle läheb.

Esimese pressi ajal ei juhtunud suurt midagi. Peanupuke vist oli paistma hakanud, sain seda katsuda ka, et end veidi motiveerida. See oli tegelikult lihtsalt imelik ja segas mu tööd. Teise pressi ajal tuli pool pead välja. See oli hirmus, sest nüüd pidin ma kuni järgmise pressini pead tundma.

Kolmas press oli juba palju lihtsam. Kui pea väljas oli, siis keha tuli nagu iseenesest. Ja käes ta oligi, ja juba minu juures! Uni ja väsimus olid paugult pühitud. Kõik, mis järgnes - platsenta sünnitamine ja kaks pisikest sisemist õmblust -, oli juba täiesti tühine

Üks tööpäev jälle edukalt läbi saanud. Kaheksa põnevat tundi. Kaheksa väga rasket tundi.

Meie armsa lapse nimeks sai Maia."

 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.