Teinekord ei olegi valutamine kõige raskem osa sünnitusest. Vilvy (27) jaoks võttis lapse ilmale toomine tõeliselt keeruka pöörde alles siis, kui pisike karvane Milly juba issi käte vahel oli. Kui verejooks oleks pidanud peatuma, aga ei peatunudki... Vapper ema jagab meiega oma lugu:
"Sünnitasin oma esimesel lapse Ida-Tallinna Keskhaiglas 04.12.2016, kell 08:34. Ilunumbrid olid 50 sentimeetrit, 3250 grammi, Apgari näitajad 9-9, üldseisund hea.
Lugu algas sellega, et eelneval päeval käisid mul alates kella kuuest hommikul ebaregulaarsed tuhud, mida duši all käimine ei muutnud. Lapse sünnipäeva alguseks olid tuhud muutunud regulaarseks kümneminutiliste vahedega ning minu keha teostas puhastust.
Kella kahest ajasin ülesse mehe, et sõidaksime haiglasse. Teel haiglasse lootsime, et kohtame politseid, et saada eskorti Tallinnasse, teel polnud aga ühtegi patrulli. Sellest polnud õnneks midagi, sest umbes 20 minutit hiljem jõudsime Keilast Tallinnasse haiglasse. Avatust mõõdeti 6 cm. Pärast kraadimist ja muid kontrollprotseduure juhatati meid sünnitustuppa.
Veetsin suurema osa ajast dušši all, sest see leevendas tuhusid. Ämmaemand käis iga paari tunni tagant palatis meid kontrollimas. Kella kaheksast toimus ämmaemandate vahetus ja uus ämmaemand tuli avatust kontrollima ning avas veed. See oli valus ja ebamugav. Istusin WC potil, tühjendasin keha ning tundsin peaaegu koheselt ka presse.
Pärdik jõuab pärale
Proovisime alguses puki peal pressida, aga see ei õnnestunud. Pandi mind voodile, vist külili. Seal olid valud nii tugevad, et võttis silme eest mustaks. Pressisin, kuidas jaksasin, aga midagi ei toimunud. Õige pea oli tuba arste täis. Lapse pähe pandi andur, et kontrollida tema seisukorda. Räägiti keisrist. Ühel hetkel ütles arst mulle, et lapsel on ebamugav ja ma pean pressima, muidu on tagajärjed karmid. Tegin, mis suutsin, aga ei midagi! Olukord kiskus kiirelt kriitiliseks. Hiljem sain teada, et laps oli sünnitusteedesse kinni jäänud, emakakael polnud täielikult avanenud.
Pressisin ja pressisin, aga lõpuks saadi laps vaakumi abil kätte ja asetati kohe minu rinnale. Mehe reaktsioon oli hindamatu, äärmiselt emotsionaalne. Mina vaatasin: kui karvane ta on, täielik Pärdik! Küsisin mehelt, et kas ta lisaks karvasele ilus ka on? Mees läbi õnnepisarate kinnitas, et on küll. Minu mehine Eesti mees, kes hoiab oma tundeid tavaliselt endale, nuttis õnnest. Mõelda vaid, meie kaks tegime selle pisikese... Neid emotsioone on raske sõnadesse panna. Mõni hetk hiljem olin kaetud kakaga. Isegi mu põsed olid kakased!
Laps võeti kaaluda-puhastada ja minuga asuti tegelema. Raske väljutusperioodi tõttu olin rebenenud, õmmeldi. Veri ei tahtnud aga kuidagi kinni jääda... Ühel hetkel saadeti meest palatist välja. Hiljem haigusloost lugesin, et mulle sisestati balloon ja tampoonid, mis pidid vere kinni võttma. See ei õnnestunud.
Terve aja värisesin tahtmatult ja intensiivselt. Kui mees minu juurde tagasi lubati, oli tema esimene küsimus: miks ta nii hullult väriseb? Selgitati, et verekoatusest. Mees on hiljem rääkinud, et mul rippus korraga tilgutiga küljes neli erinevat kotti - veri, plasma ja mingid ravimid.
Otse operatsioonilauale
Et verejooksu põhjus välja selgitada, tehti ultraheliuuring. Avastati hematoom, mille tõttu vajasin kohest operatsiooni. Minult küsiti kiirelt allkirja paberile, kus seisis muuhulgas, et kui vaja, siis luban emaka eemaldada. Olin täielikus paanikas. Ei tahtnud alla kirjutada enne mehega rääkimist. Õnneks tuli mees kiirelt ja tema selgitus oli piisav: sellel pisikesel imel on ema vaja.
Oleme mehega tol päeval toimunust palju rääkinud. Tean, et samal ajal kui mind operatsioonisaali veeretati, istus tema, laps süles, ja nuttis. Täielikus šokis. Mees on südamest tänulik ITK arstide ja õdede üle. Ämmaemand selgitas talle pikalt ja heasüdamlikult, kuidas kõik toimuv on vajalik ja lõpeb hästi. Ta hoidis paar minutit last, et mees saaks käia õhku hingamas. Mees sai helistada ka oma perekonnale, et kutsuda tuge.
Unesegasena narkoosist ärgates tundus mulle, et arst ütles: kõik korras, emakas alles. Mind veeretati intensiivravipalatisse, kus sain meest ja last näha. Küsisin mehelt kohe üle: kas emakas on ikka alles? Kui jaatava vastuse sain, nutsin rõõmust.
Võeti analüüse. Magasin ja vaatasin last. Mees aitas süüa (muide, söök haiglas oli väga maitsev!), sest mõlemal käel oli kanüül ning jaks olematu. Kui analüüside vastused heas korras tagasi tulid, saime perepalatisse. Läksin omal jalal, mille üle arstid imestasid ja mind Terminaatoriks kutsuma hakkasid. Tagantjärele tean, et kaotasin 2600 ml verd.
Lõpp hea, kõik hea
Perepalatisse jäime kokku viieks päevaks. Põhjuseid mitmeid. Probleemid algasid sellest, et mul polnud arstide sõnul piisavalt piima - lapse kehakaalu kadu oli üle kümne protsendi paari päevaga. Hakkasime rinnapiimaasendajat juurde andma vastavalt arsti ettekirjustele. Lisa andmine oli keerukas - kord tuli süstlast liiga vähe, siis jälle viskas palju. Kuid harjutamine teeb meistriks.
Neljandal päeval anti lootust koju saada, aga siis kuulis lastearst südames kohinat. Pulssi, vererõhku ja hapniku taset veres kontrolliti kolm korda - neljapäeval kaks ja reede hommikul ühe. Lõppkokkuvõttes olid uuringu tulemused head ja positiivseks üllatuseks ei kuulnud ka lastearst enam reedesel ülevaatusel rinnus kohinat. Jee! Lastearst lubas meid koju. Jee!
Esimene öö möödus last söömiseks üles ajades, söötes, jälle magama kussutades. Viimane ülesanne jäi mehele. Praegugi veel harjume uue olukorraga. Ei sea endale palju tegemisi, elame lapse rütmis. Pärdik on tublisti kosunud ja sööb nüüd ainult rinnapiima. On igati tubli ja rahulik laps.
Ka mina olen paranenud. Paistetus "allkorrusel" leevenes paari nädalaga, mil sain uuesti enam-vähem mugavalt istuda ja tualetis käia. Kuna meil oli mehega plaan ka teine laps aasta pärast esimese sündi "ahju panna", siis pärast sünnitust kartis mees, et äkki ma ei olegi enam nõus. Esialgu olin tõesti šokis ja hirmunud. Kuskil paar nädalat hiljem aga mõistsin, et ega väga hullemat sünnitust enam olla ei saaks. Ja kõik ju lõppes suurepäraselt - haavad on paranaenud, lugu lastele rääkimiseks on meeletu, beebi on täiesti terve ja tubli!"
Aitäh Sulle, Vilvy, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
