Keskmine sünnitus kestab umbes kümme tundi. Väga harva, alla kolme juhtumi sajast, on aga tital siia ilma oluliselt kiirem. Kui kogu sünnitus võtab kokku aega alla kolme tunni, räägitakse äkksünnitusest. Meiega jagab täna oma kogemust Tiiu, kelle teise poja sündimise lugu oli keskmisest omajagu erilisem - pisike Miron saabus siia ilma vähem kui poole tunniga!
Oli 38. rasedusnädala esimene päev. Kuna Tiiu esimene poeg sündis nimelt 38. nädala esimesel päeval, kutsus naine selleks päevaks õe külla, nii igaks-juhuks. Hiljem selgus, et see otsus oli olnud õigemast õigem.
"Abikaasa pidi hommikul kell kolm Tallinna poole sõitma hakkama. Teda uksel ära saates ütlesin veel, et imelik on, aga võid ikka minna. Valusid ei olnud, imelik oli," räägib Tiiu. Paar tundi hiljem hakkas naine märkama umbes 2-25 minuti tagant hooti käivat survetunnet. "Nii ja naa tunne oli," märgib ta. Oli ja ei olnud ka.
Tiiu askeldas ringi ja viskas õega nalja. Igaks petteks sai ka haiglasse helistatud, kust öeldi, et kui valud pole veel valusad ega vahed regulaarsed, võiks kodus olla. "Käige duši all, öeldi," aga Tiiu ei tahtnud minna - valud ei olnud ju kuigi suured ja veesolin oleks ehk vanema poja üles ajanud.
Kümme minutit enne kaheksat tundis Tiiu, et nüüd võiks küll pesemas ära käia ja haiglasse kontrolli suunduda. Nii, kui vesi kõhtu puutus, tekkis tugev valusööst. Aga ainult hetkeks. Tiiu pesi end kiirelt puhtaks, kui tuli teine tugev valusööst. "Proovisin end ära kuivatada, riidesse panna, ja kui siis valutama hakkas..." meenutab ta.
"Kell 7:57 hõikasin õele: kutsu kiirabi! Ja siis kostis kõige vihaleajavam vastus: miks?" meenutab Tiiu. "Mul oli meeletu hirm. Olin ju lugenud netist hirmutavaid lugusid kurbade lõppude kohta. Ma ei tahtnud olla üks neist. Mõtlesin ikka, kas kiirabi jõuab? Kas kõik saab korda? Kas lapsega on hästi? Igasugu mõtteid oli. Ja samas nagu ei olnud ka. Seda ei saa kirjeldada."
Õnneks kulus kiirabil kohalejõudmiseks vaid paar minutit ja kell 8:10 oli Tiiu juba kontrollitud, kanderaam tuppa toodud ja autojuht valmis naist sellega haigalsse transportima. "Ent kui end voodis küljele keerasin, tulid veed ära. Keerasin uuesti selili, tuli üks press ja laps oli tervenisti kätel."
Esimesest tõsisest valust duši all kuni lapse sünnini emme ja issi voodis kulus umbes 25 minutit. "Uhke tunne on, et kui muidu ütlevad arstid lapse sünnikellaaja, siis temal sain mina öelda - 8:16, kuna vaatasin pingsalt kella kogu aja, mil kiirabibrigaad toas oli."
Samal ajal, kui pisike Miron oma elu esimese kisa kuulda lasi, helistas õde Tiiu abikaasale, kes oli parasjagu poolel teel Tallinna. Värske kahe lapse isa ei suutnud juhtunut ära imestada - valusid ju ei olnud! "Issi oli kogu oma tööelu sättinud nii, et ta saaks olla sünnituse juures. Igal hommikul uuris, et kuidas tunne, tohib minna? Igal hommikul lubasin," meenutab Tiiu.
Kuid siis hakkas kõigil kiire. Kanderaam oli juba toas, Tiiu seati sellele, tassiti kolmandalt korruselt alla ja algas sõit haiglasse vilkurite saatel. Laps oli terve selle aja kiirabitöötaja käes. Poisil tuvastati haiglas pisuke hapnikupuudus ja kerge alajahtumine, mistõttu ta pandi mõneks ajaks hapnikumaskiga soojendusvoodisse. "Lapsele pidigi liiga kiire sünnitus väikestviisi traumaatilisem olema, sest lapsel ei ole piisavalt aega harjuda," märgib Tiiu.
Ema sai poja esimest korda oma kätele aga alles kaks tundi hiljem. Nimelt on Tiiu allergiline lidokaiinile, mis on kohalik tuimesti. Segases olukorras ei tulnud aga Tiiule parasjagu pähe seda mainida, haiglapersonalil omakorda polnud mahti rasedusraamatusse kiigata ja nii tehtigi naisele sünnitusjärgseks kontrolliks märkamatult spreituimestus. "Koheselt lidokaiini manustamise hetkel tekkis mul anafülaktiline shokk. Seetõttu olin kaks tundi peale haiglasse saabumist masinate all." Sellega aga komistuskivid lõppesid.
"Mis oli sellise kiire sünnituse eelis - taastumine käis imekähku," räägib Tiiu. "Ei olnud ei meeletut väsimust, ei valusid, mitte midagi. Jalutasin ringi, nagu oleks lapse juba ammu saanud. Ei mingeid rebendeid, õmblusi, mitte midagi!"
Kogu tohuvabohu tunnistas pealt ka Tiiu vanem, tol hetkel aasta ja kümne kuu vanune poeg. "Tema pidas end üleval nagu tõeline härra. Ei läinud paanikasse, kui emme äkitsi ära viidi. Haiglas venda esimest korda nähes oli ta üliõnnelik, väriseva käega tehti esimene pai. Vaikselt lamati kõrval ja lihtsalt vaadati."
Mironi ema räägib, et sama kiire kui poisil oli siia maailma tulla, on tal justkui siiani. "Tahab olla kõigist kiirem. Ta ei taha targem olla, kuid võistlushing ja kiirusvajadus on suured." Ning mida eriti tore meenutada - Mironi esimeseks päris oma toaks sai hiljem nimelt seesama tuba, kus ta ilmale oli tulnud!
"Ma ikka mõtlen, et iga asi siin elus juhtub põhjusega. Nii ka Mironi sünd juhtus põhjusega just nii. Ma ei saa öelda, et see kogemus oli mu elu erilisim, kuid ma saan öelda, et see oli üks elumuutvatest, erilistest kogemustest, mis jätab jälje kogu eluks. Ma ei vahetakse seda mitte millegi vastu siin ilmas. See muutis mind, mu peret, kõike. Siia ilma sündis imeline väike inimene, kes täiendab mind, issit, vanemat venda ja sel hetkel sündimata väikest õde. Võid ju mõelda, et oled lapse sünniks valmis, kuid tegelikult ei ole. Su plaanid võivad olla hetkega pühitud, muudetud, ja sa võid tunda end maailma rumalaima inimesena. Kuid see pisike beebi on maailma parim õpetaja."
Aitäh Sulle, Tiiu, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
