Seitse tundi värske Nora koos emme ja issiga. Kõik fotod: erakogu
Siiri (24) sünnituskogemus oli nii positiivne, et ta otsustas selle endale mälestuseks ja teistele naistele julgustuseks oma blogisse kirja panna. Kuna sel nädalal tähistatakse rahvusvahelist kodusünnituse nädalat ja planeeritult oma kodus sündis ka väike Nora, siis lubas Siiri oma sünnituse lugu Emmede Klubis jagada.
"Beebi saabumistähtaeg oli erinevate kalendrite ja ultrahelide põhjal 16. - 18. mai kandis, aga nendel kuupäevadel midagi juhtuma ei hakanud. 17. mai käisin KTG-s. See on selline kardiotokograafiline uuring, kus rase lamab külili laua peal, rihmad kõhu ümber, 20 minutit jälgitakse emaka tööd ning lapse südamelööke. Selle põhjal tehakse üldiselt otsus, kas beebi tunneb end hästi või mitte, ja kas on vaja kohe tegudele asuda või kannatab veel veidi oodata.
Selline nägi siis välja paber, mis mulle tol kolmapäeval kätte anti. Rasedust jälgiv ämmaemand itsitas, et no niipea siin küll vist midagi toimuma ei hakka. Sinna läksid minu lootused tähtaegne laps saada! Ülemisel graafikul on näha beebi südamelöögid, alumisel emaka töö 0-100%. Nagu näha, siis minu oma väga tegutseda ei viitsinud. Otsustati, et kuna kõik on hästi, pole vaja hakata esile kutsuma, ning lubati vähemalt 24. maini edasi rase olla.
Kui mul reede hommikul kahtlased toonused algasid, läksin kohe väga põnevile, et this is it! Aga mida muidugi ei juhtunud, oli sünnitus. Istusime sõbrannadega pargis, nautisime imelist kevadilma ja õhtuks mul neile muidugi beebit ette näidata polnud.
Põhiline action hakkas pihta hoopis ööl vastu pühapäeva, kui ma suhteliselt regulaarseid viieminutiliste vahedega õrnu toonuseid tähele panin. Toonus on selline tunne, et emakas läheb õrnalt krampi, sellega võivad kaasneda päevade sarnased valud ja iiveldus. Igatahes, pühapäeva hommikul soovitas mu kodusünnituse ämmaemand igaks juhuks haiglas KTG all ära käia. Seekord sain sealt hoopis huvitavama paberi:
Emakakael oli selleks hetkeks 2 cm avanenud (10 cm on siis täisavatus, millega pressima võib hakata) ja suhteliselt pehme. Öeldi, et sünnitustegevus on alanud, ja mind taheti kohe haiglasse sisse võtta!
Selleasemel läksime mu lemmikusse pitsakohta Kaja Pizza Kööki ning tegime ühed sünnituseelsed pitsad. Emakas jätkas oma viieminutilisi intervalle. Naersin veel, et no kui need valud on 80-90% intensiivsuseg, siis peaks sünnitus ju eriti lebo olema. Little did I know...
Õhtupoole hakkasid valud järjest tugevamaks minema. Kui vahed olid juba kolm minutit, helistasin ämmaemandale ja küsisin, kas peaks basseini täis pumpama. Nõusolek saadud, asusime pumpama, ja... läksime kaasa Tonisega (24) kergelt tülli, mille peale mu tuhud kadusid ära. Ma olin täielikus masenduses. Olukorra päästsid väike jalutuskäik taaraautomaadi juurde ja pakk krõpse kohalikust Rimist. Emakas võttis end uuesti kokku ja enam sünnitustegevus ära ei lõppenud.
Selline chill nägi välja minu sünnituse algus.
Kell 23 helistasin oma ämmaemandale Ingridile ja umbes pool tundi hiljem oli ta meie juures. Rääkisime, hingasime koos tuhusid üle, vahepeal mõõtis ta doppleriga beebi südametööd. Ei mingit kella vaatamist. Ka tuhude mõõtmise lõpetasin ära. Tundsin, et kellaaja teadmine ei annaks mulle midagi juurde, seega said ära pandud kõik telefonid. Meie kodu ainsast seinakellast jalutasin ka lihtsalt mööda. See polnud enam oluline.
Tuhud, mis olid olnud lihtsalt ülehingatavad lainetused, muutusid nüüd päriselt valusateks. Kujutasin end ette erinevate metsloomadena ja tegin nende hääli, et end tugevamana tunda. Tiiger, ilves, puuma, lõvi... Mõtlesin erinevatele sünniga seotud tsitaatidele, mille enda jaoks välja kirjutanud olin. Meenutasin oktoobrikuud LA's, kui me ookeanis ujumas käisime ja ma lainetel end vee alla lasin viia. Õppisin järele andma, andestama ja rahunema.
Olin alati arvanud, et sünnitusvalu on sarnane päevade valule, aga mina tundsin sünnitusvalu suhteliselt kitsas piirkonnas vaagna juures, kust see kiirgas edasi jalgadesse. Kuna see tuli mulle natuke ebameeldiva üllatusena, võitlesin ma alguses ikka korralikult tuhule vastu. No loomulikult oli niimoodi valusam. Aga häälitsemine aitas. Jälgisin veel seda, et mu käed oleksid võimalikult vabad, sest sõrmi millegi ümber kokku pigistades oli valu tugevam. Ehk siis Tonis pääses sinikatest.
Alguses olin pikalt basseinis, aga kasutasin ka võimlemispalli, rebozo tehnikat, kuuma dušši, diivanile toetumist ja kasse. Hämmastaval kombel oli tuhu ülehingamine kergem, kui samal ajal kassi silitasin. Mõlemad meie kassid pidasid end kogu öö väga viisakalt üleval, aeg-ajalt käisid meie tegevust vaatamas, aga muul ajal chillisid niisama või magasid.
Mingi hetk, kui mu hääl meenutas juba näljase emahundi oma, pakkus Ingrid, et võiks avatust katsuda. See oli muide esimene kahest korrast kogu sünnituse jooksul, kui me avatust kontrollisime, ja ma usun, et see andis mulle väga palju eneseusku juurde. Kell võis siis olla ehk umbes kaks öösel ning mu emakakael oli 8-9 cm avatud! Selle peale mõtlesin vihaselt, et miks seda rasedust nüüd vaja oli, ja otsustasin magama ära minna. Haarasingi Tonise kaissu ja jätsin oma peas mõneks ajaks sünnituse pooleli. Ingridi sõnul taandusid mu tuhude vahed selleks ajaks umbes seitsme minuti peale. Magasingi niimoodi jupikaupa, nägin unenägusid ja palusin oma keha, et ta annaks mulle aega puhata. Tuhude ajal ärkasin üles, urisesin ja väänlesin. Selili/külili asendis oli muidu jube ebamugav valutada, aga voodis magamine on parem kui põrandal.
Ühel hetkel tundsin, kuidas tuhud muutusid teistsuguseks - nad polnud enam valusad, pigem oli selline pressimissurve soolestikus. Selle peale glitchis mul täielikult ära. Mis see hingamine siin aitab?! Keegi pole ju mulle õpetanud, kuidas pressima peaks! Suures hirmus mainisin seda Ingridile ka, kes rahulikult seletas, et pressimine on instinkt, seda ei saagi õppida. Pärast paari katset leidsime sobiva poosi. Olin magamistoa põrandal vaheldumisi põlvili ja käpuli ning üritasin oma kehale selgeks teha, et pressimine on täiesti okei tegevus. See oli hetk, mil hirm mu kätte sai - ma nimelt kartsin tohutult, et pressin valesti ja lõpetan rebendite ning õmblustega. Niimoodi kartes hoidsin ma beebit umbes tund aega kramplikult sünnitusteedes kinni ja keeldusin sünnitamast. Võin kohe ausalt ära öelda, et presside kinni hoidmine on sada korda valusam, kui lapse pea lõikumine (mida õige asendi puhul peaaegu ei tunnegi), ning seega ei soovita kellelgi seda teha.
Presside vahel vaatasime Tonisega imeilusat roosat päikesetõusu. Üks hetk andis taeva muutumise jälgimine mulle julgust oma hirmudest üle olla. Mis siis, kui rebeneb. Kasvab kinni. Valuvaigistid siin niikuinii enam ei aita. Las olla. Ingrid mainis vahepeal, et lapsele on pähe muhk tekkinud kinni hoidmisest, ning nüüd oleks õige lahti lasta ja lubada beebil tulla. Tasapisi, presshaaval andsingi järele, lõdvestasin oma alakeha ja tundsin, kuidas mu tütar alla voolab.
Nora sündis 22. mail kell 5:15 hommikul, tal oli nabanöör ühe korra ümber kaela ning mõned sekundid sai ta ka täiesti lilla olla. Ingrid puhastas kiirelt hingamisteed. Järgmised kaks tundi oli väike beebihitler nii pahane, et ainult röökis ja keeldus rinda võtmast. Eks oli põhjust ka, ma hoidsin teda ju pikalt oma sünnitusteedes kinni, mistõttu tal oli sündides muhk peas. Kui nabanöör oli tuksumise enam-vähem lõpetanud, lõikas Tonis selle läbi, ning seejärel oli aeg platsenta välja saada. Platsenta sellest aga huvitatud ei olnud, kätte saime ta tegelikult alles tund aega hiljem, ja seda ka sikutamise peale.
Ütlen ausalt, et esimene hetk, kui ma oma karjuvat beebit nägin, ei olnud mul mitte mingeid emotsioone. Jube kass oli peal - mõtlesin, et mis ma temaga nüüd peale hakkan. Samal ajal Tonis mu seljataga nuttis heldimusest. Niipea, kui platsentast lahti sain, asendusid ka masendus ja väsimus armastusega. Nora otsustas ka lõpuks mu piimale võimaluse anda ning pärast väikest juhendamist sõi ta juba viisakalt. Pärast pikka hommikusööki sai beebi ära kaalutud-mõõdetud ning ilunumbrid vastasid igati mu teise trimestri vahukooredieedile - 4100 g ja 52 cm. Ning kuidagi tuli mul pressimine nii hästi välja, et ma ei saanud ühtegi rebendit ega õmblust, ainult kaks kerget marrastust, mis beebi väljasikutamisega tekkisid (nabanöör ümber kaela vajab kiiret tegutsemist). Ma saan vabalt kõndida, istuda, vetsus käia ja oma elu edasi elada. Suurim hirm ei saanudki tõeks!
Nora, kolm tundi uus.
Kokkuvõtteks: mul on väga hea meel, et sain Nora oma kodus ilmale tuua ning endale tõestada, et ilma valuvaigistite ja vahelesekkumisteta sünnitus on täiesti võimalik ning mitte midagi üleelamatut, et sünnitus võib täiesti chill ja rahulik olla. Mulle meeldis, et Ingrid tegi selle aja jooksul ainult kaks emakakaela kontrolli, neist esimese siis avanemise lõpu poole ja teise kuskil presside vahepeal. Ei mingit KTG rihmade all istumist - ainult doppler aeg-ajalt vastu kõhtu, et kontrollida, kuidas Nora südametoonid on. Ma ei teadnud enne lapse sündimist, palju kell on, ja see andis võimaluse kõike omas tempos teha. What the hell, ma sain aktiivse sünnitusfaasi lõpus otsustada, et lähen magama! Mul oli võimalik sünnitada oma asjade keskel, enda muusikaga, jonnida ja viriseda, õnnelik olla ja karjuda. See kõik andis nii palju vabadust ja turvatunnet juurde. Lisaks Tonisele oli kogu aeg minu juures üks Eesti parimaid ämmaemandaid, ning minu jaoks rohkem meditsiinilist personali polnudki vaja. Pärast kõige selle läbi tegemist võin käsi südamel öelda, et minu jaoks oli kodusünnitus ainuõige valik. Tundsin raseduse jälgimise ajal, nagu mul oleks mingi haigus ja hunnik probleeme, mis omakorda tekitas tohutult stressi ja muutis lapseootuse vähem meeldivaks, kui see olla oleks võinud. Kodusünnitus oli sellele ilus grand finale, kuhu me tulime suhtumisega, et kõik on korras ja täpselt nii, nagu loodus on ette näinud. Jah, valud olid valusad ja oma hirmudega võitlemine mentaalselt veelgi raskem, aga see jõud, mis lapse sünni ajal tuleb, on nii võimas! Selle jõuga võiks maailmas kõik ära teha. Mina näiteks mõtlesin, et vabalt võiks ju nüüd selle teise lapse ka järele sünnitada.
Ingrid oli meiega Nora sünnipäeval kuni kella üheksani hommikul. Aitas imetamise, mähkimise ja kõige muu vajalikuga. Täitsime pabereid (kodusünnitusega kaasneb paras hunnik bürokraatiat), rääkisime niisama tittedest, Tonis valas sel ajal basseini tühjaks. Kõik oli hästi hea ja rahulik.
Ühes varasemas blogipostituses tegin nalja, et pressin tite tagahoovis õitseva kirsipuu all välja. Nali naljaks, aga päev pärast Nora sündi puhkeski kirsipuu õide."
Aitäh Sulle, Siiri, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
