On hea, kui naine on sünnituse kuluga kursis ja teab, millised raskused võivad ette tulla. Samas ei ole sünnitust mõtet eos karta, sest mõnikord kulgeb see hoopis väga lihtsalt ja on naise jaoks imeilus kogemus. Just selline oli Kadi poja Oliveri sünni lugu:
"Ootasime oma pisikest beebit kaua. Kui rasedaks jäin, täitis hinge ja südame õnn, aga ka väike ärevus - kuidas me lapsevanemaks olemisega hakkama saame? See kõik oli meile abikaasaga ju uus.
Rasedus kulges nagu filmis - süda polnud paha, isud ei kimbutanud, juurde võtsin lõpuks vaid 13 kilogrammi. Kuigi beebi sünnitähtaeg pidi olema alles 16. jaanuar, jäin töölt koju puhkama juba novembris. Abikaasa ootas poega hoopis 19. jaanuariks - sünnipäevakingiks. Ka 19. kuupäev läks aga mööda ilma sünnitegevuse alguseta.
Vaid neli tundi hiljem, 20. jaanuari varahommikul tundsin end aga kummaliselt. Nii, nagu oleksin püksi pissinud. Ehmusin üles ja jooksin vetsu. Seal sain muidugi aru, et veed olid tulnud. Abikaasat ma äratada ei tahtnud. "Kindlustasin" hoopis voodi, et madrats kahjustada ei saaks, ja heitsin ka ise tagasi magama.
Tunni pärast ärkasin taas piinlikkuse peale, et olen püksi pissinud. Sel korral jäid minust vetsu joostes parajad lombid maha. Ühel hetkel ärkas abikaasa, nägi lompe ja tuli mind otsima. Tualetipotilt vaatas talle vastu armsa unise kassipoja näoga naine, kes pobises - veed tulid ära. Ma olin vetsu magama jäänud!
Mees hüples kodus ringi, samal ajal endale sokke jalga ajades ja minu käest küsides, et mida me haiglasse kaasa võtame. Mina rahustasin, et lähme ikka tagasi magama. Enne käisin veel mopiga teekonna voodist vetsuni üle.
Minu sisetunne oli õige - kui me kell kümme hommikul haiglasse jõudsime, kontrolliti mind üle, saadeti koju tagasi ja paluti naasta alles kell 16. Kell 16 haiglasse jõudis kordus kõik - mind vaadati üle, saadeti koju tagasi ja paluti naasta kell üheksa hommikul.
Kuna ka selleks ajaks ei olnud emakas tööle asunud, pandi mulle sünnitegevust stimuleeriv tilguti. Esimesi, päevade valule sarnanevaid valupojakesi tundsin alles kell 13:30! Kui mult epiduraali jaoks allkirja küsiti, andsin selle vaid igaks juhuks - olin kindel, et ma seda ei vaja.
Nii ka läks. Selleks ajaks, kui valud valusaks muutusid ja mina epiduraalisüsti kohta küsisin, vastati mulle naerdes: "Kallis laps, nüüd on juba hilja - beebi hakkab tulema!"
Edasist ma väga palju ei mäleta. Mäletan, et ämmaemand oli väga tore ja aitas mind palju. Kiitis mind, suunas pressimist jms. Samuti mäletan, kuidas ämmaemand ütles: "Vaata, pea on väljas!" Uskumatu, aga ma jõudsin oma lapse pead näha ja katsuda, enne kui ta hops! järsku jälle minu sees oli. Olin hämmingus. Mis mõttes läks sisse tagasi?
Tegelikult ei läinud aga enam kaua, kui meie väike beebi oligi käes. Mäletan seda kummalist tunnet. Mäletan pisaraid oma silmades, kui nägin õnne oma abikaasa näol. Siis hõiskas keegi: "20:08, palju õnne!" Juba küsitigi mehelt, kas ta tahab nabanööri läbi lõigata, juba oligi beebi mul rinnal, juba oligi see kõik läbi. Kõik see üheksa kuud kõhu kasvamist, armastamist, unistamist, aga ka muretsemist.
Hiljem selgus, et olime abikaasaga mõelemad kartnud ja oodanud sellist kisamist ja ropendamist, mida filmides sünnitusstseenides näha võib. Nüüd naerame, et näe, mõlemad ootasid sama filmi. Tegelikult ei kisanud ma aga üldse, valu oli lõpuni välja vägagi talutav ning me toetasime ja armastasime üksteist abikaasaga terve aja.
Nüüd on meil pisipoeg nimega Oliver, minult saadud rosinapruunide silmade ja issilt päritud pikkade ripsmetega. Kasvab jõudsalt, õpib kiiresti ja on üks väga õnnelik laps, sest tema pere on täis armastust."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
