Kui mõni sünnitus jääb igaveseks hirmutama, siis mõni teine on sedavõrd ilus mälestus, et osapooled ei suuda järgmist korda ära oodata. "Täitusin nii suure rõõmu, rahulolu ja energiasööstuga," kirjeldab oma poja sündimise hetke Helen, kes jagab meiega ühe lihtsa, kiire ja meeliülendavalt ilusa sünnituse lugu:
"Millegipärast arvasin, et mu poeg sünnib veidi enne oma tähtaega või väga tähtaja lähedal. Nüüd siis teame, et selgeltnägijate tuleproovi mul asja ei ole.
Alles viis päeva pärast tähtaega tundsin esimest selget märki ees seisvast sünnitusest: ärkasin hommikul kell viis kõhuvalu peale, mis enam magada ei lasknud. Rehkendasin peas, et kui see nüüd ongi sünnituse algus ja keskmisel esmasünnitajal kulub lapse ilmale toomiseks 12 tundi, siis saan ehk juba õhtul oma pojaga silmast silma kohtuda.
Ent kui ma üles tõusin, siis valud vaibusid ning jäid päeva peale üha harvemaks. Leppisin sellega, et meie aeg veel käes ei ole. Toimetasin toas ja õues, ostsin uue paki nõmm-liivateed (mis küll sünnituse esile kutsumise osas tühi töö oli, aga ehk kulub ülemiste hingamisteede haiguste raviks ikka ära).
Õhtul enne magama minemist tulid valud tagasi. Kuigi valud käisid pika aja tagant ja ebaregulaarselt, tahtsid nad siiski juba üle hingamist. Olin sünnitusvalu hoopis teistsugusena ette kujutanud, kuid tundsin siiski, et küllap on aeg käes. Hoiatasin meest, et ilmselt tuleb peagi suund Tallinna poole võtta – kui mitte sünnitama, siis kontrolli ikka. Meie kaunis väikelinnas nimelt sünnitusosakonda enam ei ole.
Tahtsin lasta mehel natuke pikutada ja puhata (kuigi sellest suurt midagi välja ei tulnud, sest temalgi oli juba ärevus sees). Ise istusin ja vaatasin filmi sisusse süvenemata telekat. Valu ajal jalutasin toas ringi, kuna püstisena ja liikudes oli parem olla.
Kella ühe ajal käisid valud 5-7 minuti tagant ja otsustasin, et on õige aeg 50-kilomeetrine tee Tallinnasse ette võtta. Sõit oli täitsa talutav, pelgasin ainult seda, et jõuame haiglasse liiga vara ja meid saadetakse tuldud teed tagasi. Naljatlesime, et siis võtame küll mõnes uhkes hotellis toa. Üsna mõistlik kulutus ju - võimalus öö läbi luksuslikult valutada.
Kella kahe paiku Ida-Tallinna Keskhaiglasse jõudes selgus minu rõõmuks aga, et avatus oli juba 3-4 cm, mistõttu saime pärast kohustuslikku KTG uuringut sünnitustuppa suunduda. Valude vahe oli selleks ajaks 2-3 minutit.
Sünnitustoas hakkasin erinevaid asendeid proovima. Sain teada, et kõige parem on olla järi ees põlvili või kõndimistoe najal püsti, kõige hullem aga pikutades. Kui proovisin kasvõi valude vahel puhkamiseks pikali heita, siis tabas järgmine valu eriti intensiivselt.
Ajataju oli mul küll juba kadunud, aga julgen siiski pakkuda, et tunnike pärast sünnitustoas valutamist tuli ämmaemand ja mõõtis avatuseks 6 cm. Seejärel läksin duši alla, mis osutus kogu protsessi kõige mõnusamaks osaks! Vesi aitas nii hästi valu leevendada, et vahepeal tikkus unigi silma. Veetsin seal oma pool tundi.
Siis algas ebameeldiv osa: KTG. Andurite küljes olles tuleb ju vaikselt külitada, sedasi olid aga valud kordades intensiivsemad. Kuna beebi südametoonid olid monotoonsed (ilmselt ta lihtsalt magas), siis kulus mõõtmiseks ka väga kaua aega. Nii kaua, et KTG andurid jäid minu külge lõpuni välja!
Kasutasin ka naerugaasi, kuid ei oska selle mõju hinnata. Tugevamate valude ajal pidin maski ikkagi eest võtma, et piisavalt õhku saada.
Järsku tundsin pressi. "Liiga vara!" mõtlesin, ja tundsin kerget paanikat. Kutsusime ämmaemanda, kes mõõtis avatuseks 8 cm ja põhjendas pressitunnet lootekesta survega. Siiski jäi ämmaemand nüüdsest minu juurde, tegema ettevalmistusi lapse vastu võtmiseks. Ühe pressi ajal avas ämmaemand veed, sellega jõudsin kohe ka täisavatuseni.
Järgnes umbes seitse seeriat presse, mis tundusid lõputud ja mille jooksul ma igasuguseid mõtteid jõudsin mõelda, sealhulgas keisrilõikest unistada. Õnneks jätsin oma targad mõtted enda teada. Hiljem rääkis mees, et olin juba pressimisest tumelillaks värvunud, aga pooleli jätta ju ka ei saanud.
Mulle sattus suurepärane ämmaemand, kes juhendas ja abistas meid nii sobival moel, ega ei olnud ka kiitusega kitsi – tema julgustavad sõnad olid õigel hetkel väga olulised. Lisaks oli ta nii hoolitsev: käis meile spetsiaalselt poisile sobilikes värvides riideid otsimas ja jäi meie juurde ka pärast lapse sündi, kuigi tema vahetus oli lõppemas.
Kuid tagasi sünnitamise juurde. Helgem hetk saabus siis, kui tundsin beebi pead. See andis jõudu ja julgust, kuna eesmärk oli peaaegu saavutatud. Siis aga saatis ämmaemand mehe kiiresti abi kutsuma.. Selgus, et poisi südametoonid läksid alla, sest tal oli nabanöör tugevalt ümber kaela. Õnneks sündis pea juba järgmise pressiga ja pisike kael vabastati kiirelt nabanöörist.
Poiss oli veidi sinakas, aga maru tubli. Kohe, kui ta oma kõlava hääle valla lasin, teadsin ma teda ise veel nägemata, et siia ilma on sündinud on kõige ilusam ja ideaalsem pisike poiss. Täitusin nii suure rõõmu, rahulolu ja energiasööstuga. Nagu näha, siis sünnilugu on võimalik kirja panna küll, ent oma lapse ilmale toomise tunde tegelikuks edasi andmiseks mul sõnu ei ole.
Lapse sünnile järgnes idülliline nahk-naha kontakt, mille jooksul poiss mulle ka häälekalt kurtis, kui rahuolematu ta sellesse hirmsasse võõrasse kohta sattumise pärast on. Mina sain aga ilupisteid tegevalt ämmaemandalt samal ajal kiita, et torkimise peale teist nägugi ei tee.
Pärast meie esimese ühiseid hetki sai lapse isa pealt vaadata, kuidas pojake üle mõõdetakse. Kirja sai nädalaid: 40+6, kaal: 3660 g, pikkus: 53 cm. Poiss saabus kell 6:09 - valude mõõtma hakkamisest kaheksa tundi hiljem, millest vaid neli veetsin haiglas.
Mul vedas, et pikast ärkvelolekust vaatamata ei jõudnud tekkida kurnatust. Mõõdetud, kaalutud ning magamatusele vaatamata uue energiaga täidetuna suundusime ühispalatisse perepalatit ootama, ning mõne tunni pärast juba perepalatisse puhkama.
Meespool oli aga kogu sündmusest nii vaimustuses, et räägib siiamaani kõigile, kes kuulda tahavad, kui meeliülendav kogemus see sünnitus ikkagi oli ja kuidas ta seda kasvõi kohe uuesti kogeda tahaks. Mina tavatsen selle peale mokaotsast mainida, et meeliülendav küll, aga ma hea meelega natuke siiski puhkaksin enne, kui selle kirjeldamatu valu taas läbi teen :)"
Heleni rasedusest, sünnitusest, elust beebiga ja natuke muustki saab rohkem lugeda tema blogis aadressil helendaja.blogspot.com.
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
