17. novembril tähistatakse rahvusvahelist enneaegse sünni päeva. Selle puhul jagab meiega oma sünnituse lugu Mari-Liis, kelle pisipoeg Romet saabus siia ilma juba poole raseduse pealt. Diagnoos: ema preeklampsia, sünnikaal: 766 grammi.
Kui Mari-Liis ja tema elukaaslane perelisa planeerima hakkasid, tuli esmalt sammud seada geneetiku juurde. Nimelt esineb Mari-Liisi peres geneetiline haigus, mis võib edasi kanduda tema lastele. Spetsialisti käest sai paar teada, et terve lapse sündimise võimalus on 50 protsenti.
"Juhised käes, mida ja kuidas teha, olime otsuses kindlad ja süda rahulikum. Veebruari alguses olidki kauaoodatud kaks triipu käes. Olin superõnnelik, kuid samas ka natuke mures," meenutab naine. Kui rasedus naistearsti poolt kinnitatud sai, tuli sammud uuesti geneetiku juurde seada - lootevee uuringule. Pärast pikka ootamist saabus õnneks vastus, et lapsega on kõik korras.
"Kuna see haigus lööb rohkem välja poistel, siis arvasin automaatselt, et tütar tulekul. Helistasin oma õele ja ütlesin, et ta saab tädiks. Õde aga küsis mis sugu. Ütlesin siis, et kui proov korras, siis vast ikka tütar. Õde ütles, et helista ja küsi üle. Helistasin siis geneetikule tagasi - minu üllatuseks terve poiss.
Nüüd teadsin hakata asju ostma. Ning jumal tänatud, et seda tegin, sest mis edasi sai, poleks ma osanud oodata. Tegin ju kõik nii, nagu õige, hoidusin kõigest, mida ei tohtinud...
Algab pikk elu haiglas
Ühel päeval läksin oma igakuisele vastuvõtule. Mul olid kodus jalad paiste läinud, seda märkas ka mu tädi. Ütlesin, et olen märganud jah, aga ma ei tunne ennast halvasti. Ilmad olid just kuumaks läinud, arvasime, et see on tingitud soojast.
Vastuvõtul tuli aga välja, et uriinis on valk, vererõhk on kõrge ja kaalus olin seitse kilogrammi kuuga juurde võtnud. Arst saatis mu koju asju pakkima ja Tartusse haiglasse.
Lasin mehel end ära viia. Haiglasse jõudes võeti analüüsid, pärast mida tuli arst ja ütles, et ilma lapseta ma siit majast enam ei välju. Endiselt ei olnud ma veel paanikas, kuna ma ei osanud arvata, et asi on nii hull - arvasin, et hoiavad mind raseduse aja haiglas ja jälgivad. Varemgi kuuldud, et pool rasedust haiglas veedetud.
Mõõdeti siis iga päev vererõhku ja tilgutati muudkui magneesiumi. Arstid küsisid, kuidas ennast tunnen, ning endiselt oli mu enesetunne normaalne - ainult jalad ja käed paistes. Raske oli vaid näha, kuidas emad sünnitavad ja lähevad koju, kui ise istud ja mõtled, mis edasi ja kuidas lapsega.
Sünnib väike kangelane
Siis jõudis kätte saatuslik päev, 1. juuli. Mäletan hästi, et oli pühapäeva õhtu. Palatisse astusid kolm arsti, kes ütlesid, et siin ei ole enam midagi oodata - tuleb keiser teha ja laps välja võtta. Minu vererõhk oli juba üle 200, mul tekkis insuldieelne seisund. Ja nüüd oli kõik. Kogu keha värises, nutumaik suus. Kuna seda märkas ka arst, toodi mulle natuke rahustit.
Õde tõi palatisse üldnarkoosi lehe, mille pidin täitma. Pärast seda helistasin oma mehele ja perele, et nüüd on kõik - lähen lõikusele. Mees oli siis autosse istunud ja Tartu poole sõitma hakanud, vanemad uurisid asja läbi tema.
Keiser tehtud, viidi mind intensiivi taastuma. Mäletan, et korra ärgates oli mees mu kõrval ja tundsin jubedat janu. Mu huuli niisutati märja vatiga. Küsisin, kuidas lapsega? Mees ütles, et kõik korras - viidi laste intensiivi. Pärast seda jäin magama ja ärkasin hommikul.
Hommikul sain näha esimest pilti ja uurida, kuidas lapsel on. Meie väike kangelane sündis 25+6 kaaluga 766g. Arstid ütlesid, et laps sai õigel ajal välja võetud, kuna platsenta lõpetas töötamise.
Päevad ja ööd ilma oma lapseta
Veetsin, kui õigesti mäletan, kolm päeva intensiivis. Oma last ei näinud ma muidu, kui piltidelt. Kui intensiivist välja, sünnitusjärgsesse palatisse sain, olin päeva seal, kuna endiselt ei läinud mul vererõhk alla. Alles siis lubati mul koos saatjaga minna last vaatama. Loomulikult olin nii õnnelik kui ka kurb. Mul on laps, aga mida kõike peab ta nüüd läbi elama...
Mulle öeldi kohe, et kõik on hetkel korras, aga aeg näitab. Kui mees mind tagasi sünnitusjärgsesse viis, siis nutsin ja mõtlesin, kas kõik läheb ikka hästi? Miks just mina? Meil polnud kunagi peres kellegil olnud sellist haigust nagu preeklampsia!
Toibusin keisrist ja käisin koos saatjaga iga päev last vaatamas. Lõpuks oli mul haiglas olemisest selline masendus. Ütlesin arstile, et soovin koju, kuna tunnen, et haiglas olemine tõstab mu vererõhku. Õnneks arst mõistis mind. Leppisime kokku, mida ma kodus tegema ja mis rohte võtma pean. Nädal hiljem pidin end näitama minema. Õnneks kohe, kui koju sain, vererõhk langeski. Edasi sain nüüd pühenduda ainult oma pisikesele.
Kuna mu ema elab Tartus, sain ööbida tema juures ja külastada oma väikest kangelast iga päev. Raske oli teda jätta ja lihtsalt mina, kuid ma ei saanud sinna midagi teha. Mõtlesin iga kord endamisi, et iga päev on natuke edasi. Iga päev on ta natuke suurem.
Üks samm edasi, kaks tagasi
Lõpuks tulid ka päevad, mil saime teda kängurusse. See oli imeline tunne. Ta oli nii pisike nagu nuku. Känguruhoolitsus oli ainuke, mis ma oma lapse heaks teha sain. Loomulikult oleks teinud kõik, andnud kõik, aga kahjuks ei saanud ma midagi muud teha, kui lihtsalt olla olemas oma lapse jaoks.
Olime intensiivis veetnud kuskil kuu, kui ühel päev arstid ütlesid, et saame neonatoloogia osakonda. Olin õnnelik, sest seal sain juba ise mähkida ja rohkem aidata oma last. Veetsin kõik päevad tema kõrval. Hoida ja kaisutada ma teda küll ei saanud, aga sain veeta kauem aega tema kõrval.
Ning siis tuli üks mu elu kohutavamaid päevi. Romet oli lõuna ajal mul kängurus, kõik oli korras. Kuid ühel hetkel hakkas ta rohkem hapniku tahtma. Tuli välja, et olime saanud sepsise. Ta viidi kiiruga tagasi intensiivi. Olin kokkuvarisemas. Pisarad voolasid. Käed värisesid.
Arst ütles, et selliseid asju tuleb ette. Ma püüdsin olla nii positiivne kui suutsin. Ütlesin ka arstile, et ma tean, et mu laps tuleb sellest välja, kuid raske on vaadata, kuidas kõik variseb nii kiiresti kokku. Helistasin mehele, rääkisin kuidas olukord on ja ütlesin, et tahan teda enda kõrvale. Loomulikult mees tuli, aga pärast tööd. Seniks läksin haiglast ema juurde, sest kus mujal saad sa oma muret kurta ja nutta nii, nagu oma ema juures.
Kui mees tuli, läksime poja vaatama. Kõik oli nagu tagasi alguses - kopsudes torud, juhtmed igal pool. Kaua ei saanud me seal olla, sest õed pidid oma tööd tegema. Nutsin terve päeva. Loomulikult käis mõtteist läbi, kas nüüd on kõik? Kas mu laps jaksab veel võidelda?
Valgus paistab
Õnneks suutis. Hakkasime siis uuesti otsast pihta. Jällegi nädalad intensiivis, kus ma sain oma poja jaoks vaid olemas olla. Siis tagasi neonatoloogia osakonda, sain taas kõik oma päevad haiglas veeta. Edasi läks kõik ülesmäge.
Lõpuks tuli päev, kui saime ühispalatisse. Olin nii õnnelik - sain terved päevad ja ööd veeta oma lapsega koos, hoolitseda tema eest. Hoida teda süles nii kaua kui hing ihkas, paitada tema väikest peakest, laulda talle ja rääkida temaga. Esimene öö möödus magamata, aina kontrollisin, kas kõik on korras. Vahest panin silma kinni, kuid siis ärkasin jälle üles, et vaadata kuidas monitoril numbrid - kas ta saab piisavalt hapniku.
Et tunneli lõpus paistab valgus, hakkasin tundma siis, kui saime hakata võõrutama lisahapnikust. Jõudis kätte ka päev, kui saime õue. Päev, kui hingasime päris ise. Koju jõudsime 4. oktoobril. Romet oleks pidanud sündima 11. oktoobril.
Enneaegsus pole haruldane - meid on palju!
Tõususid ja mõõnasid on muidugi rohkemgi olnud, aga minu jaoks on oluline ainult see, et mu lapsega on kõik korras ja ta on mul olemas. Haiglas oldud ajaga sai minu motoks, et alati võib minna halvemini, kuid hetkel on seis nii. See kõik on nüüd möödas ja ju kõik läks täpselt nii, nagu ta minema pidi. Olen väga tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, oma perele ja eriti mehele, kes meid sellest olukorrast läbi aitasid.
Praegu on Romet nelja ja poole kuune ning kaalub 3.4 kilogrammi. Saame veel kodus mõningaid ravimeid ja vitamiine. Lisaks ootavad tulevikus opereerimist munandisongad.
Ma poleks kunagi uskunud, et enneaegseid lapsi nii palju on, sest ma polnud kunagi ühegagi nii kokku puutunud. Eks see ole ka asi, mida kõigile ei kuuluta. Hiljem kuulsin, et ka mu enda tutvusringkonnas on veel enneaegseid lapsi. Mitte küll nii väikesed, kui meie, aga ikkagi. Kõigile, kes seda hetkel läbi teevad või tulevikus kogema peavad, soovin ainult jõudu, jaksu ning positiivsust - nii palju kui selles olukorras seda olla saab."
Aitäh Sulle, Mari-Liis, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
