Täna jagab meiega oma üllatusbeebi siia ilma saamise lugu Egle. Sünnitus möödus eriti kergelt – valusid hakkas naine tundma alles siis, kui avatust oli juba üheksa sentimeetrit! Egle jutustab:
"Minu teine laps Rosaly-Marleen sündis siia ilma 06.04.2018. Kui meie pere esimene poeg Kert-Kristjan oli umbes pooleaastane, otsustasime me minna perereisile Riiasse. Juba see reis oli üks äge seiklus, sest kui olime jõudnud Tallinnast Pärnusse, avastas mees, et absoluutselt kõik tema dokumendid olid koju jäänud - juhiluba, ID-kaart jms! Nii me siis Pärnus otsa ringi keerasime ja tagasi Tallinnasse sõitsimegi. Kodust uuesti läbi käinud, võtsime taas suuna Riiga.
Riiga jõudes avastasime linna ja tegime puhkepause, käisime vanalinnas ja erinevates kaubanduskeskustes. Hotell ja vaade olid imelised, laps üllatavalt rahulik.
Mõnda aega pärast Riia reisi sattusin tugeva maovaluga EMOsse. Mõned aastad tagasi oli mul olnud maovähendusoperatsioon. Tehti analüüsid, kontrolliti ka sapikive.
Öösel tuli arst ütlema, et analüüsid on korras. Küsiti, kuidas enesetunne on. Raseduse kohta ei mainitud midagi. Alles siis, kui tilguti otsa sai ja arsti tagasi kutsusin, teatas ta nagu muuseas: "Kas te teate ikka, et te rase olete?"
Mu šokk ja ehmatus ja hämming olid nii suured, et arvasin et arst ajab niisama jama – tahab nalja teha või midagi. Kuna ma poega rinnaga ei toitnud, siis käisid mul päevad täiesti regulaarselt. Ma ei osanud isegi arvata, et võiksin ühest nädalavahetusest Riias uuesti rasedaks jääda.
Arst ütles, et rasedust on vereproovi järgi umbes kaks-kolm nädalat. Ma ei teadnud, kas hakata nutma või naerma... Ei teadnud, kuidas uudist mehele serveerida, sest meil oli kokkulepe, et enne paari aastat me teist beebit ei saa. Siiski ei suutnud ma hommikuni oodata ja saatsin kell kolm öösel mehele sõnumi, et ma olen rase. Mees oli nii unine, et ega ta vist aru ei saanud eriti, mida ma talle just olin öelnud.
Hommikul haiglast koju minnes seedisin ikka veel seda uudist.
Nüüd oli meil mehega vaja otsustada, mis edasi, kindel aga oli see, et mina olin abordi vastane. Alguses mees kahtles, et kas me ikka saame hakkama. Lõpuks, kui mul oli kaheksa nädalat rasedust täis ja esimene ämmaemanda visiit käes, oli ka mees otsustanud, et kui beebiga on kõik korras, siis jätame alles.
Nautisin rasedust enam-vähem kõik 9 kuud – ei olnud mul iiveldust ega muid asju. Lõpupoole tekkisid siiski vaagnavalud, libatuhud ja jubedad migreenihood. Ka selle raseduse ajal pidin varasema maovähendusoperatsiooni tõttu saama B12 vitamiini süste.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et hakkasin mõtlema sünnitusele. Tekkis kerge paanika – seekord tuleb mul seda teha üksinda! Üksi, sest mees jääb suurema beebiga koju. Eelviimasel arsti vastuvõtul ütles arst, et beebi kasvu jm andmete järgi on sünnitustähtaeg 6. aprill. Ma veel naersin, et mulle sobib, sest suurema lapse sünnikuupäev on ka 6.
5. aprilli hommik möödus tegusalt – polnud veel mingit märki, et tita hakkab tulema. Kella 14.45 aegu olin pojaga poes, kui tundsin metsikut valusähvatust, mis ulatus varbaotsast ajusse välja. Mõtlesin, et ju ma tõstsin raskete kottidega end ära (mul on selg haige). Valusähvatus kadus, aga alaselg jäi tuikama.
Kella 19 aegu läksin mehega sünnitusmajja kontrolli. Valu käis aeg-ajalt, aga tunne oli pigem ebameeldiv kui otseselt valus.
Haiglas öeldi, et mul on 2-3 sentimeetrit avatust, aga kuna regulaarseid valusid pole, siis kui ma kaugel ei ela, võin ootama minna. Ka KTG ei näidanud sünnitustegevust. Ämmakas, kes valves oli, ütles mulle siiski, et me kohtume kindlasti täna veelkord.
Tagasi koju jõudes oli kell juba 21 paiku. Hakkasin nüüd valusid (mis olid ikka pigem ebamugavad kui valusad) mõõtma. Regulaarsus tekkis kella 22 paiku, mil vahede pikkus oli 2-3 minutit. Mees arvas, et peaksin ikka haiglasse tagasi minema, muidu hakkan kodus sünnitama. Mina hakkasin alguses vastu, et aga mul ei ole ju üldse nii valus veel!
Varsti tellisin siiski takso. Saabusin haiglasse tagasi kella 23 ajal. Ämmakas naeris – ta ju ütles, et kohtume veel! Ta vaatas mu uuesti läbi, samal ajal kui mina irvitasin nagu ma oleksin poolearuline. Ämmaemand küsis, et kuidas mul valus ei ole – avatust on ju 8 cm. Ma ei osanud seda kuidagi selgitada, muudkui itsitasin ja ütlesin, et ma ei tea, mul ei ole valus.
Mind viidi sünnituspalatisse, kus minu juures oli ämmaemanda praktikant. Ämmakas käis mind ikka aeg-ajalt kontrollimas. Kella 00.30 oli avatust 9 cm ja veed tehti lahti. Vot nüüd alles algasid valusad valud! Lõpuks ma lihtsalt röökisin nagu hull.
Kella 1.15 ajal saabus jackpot ehk 10 cm avatust, aga presse polnud. Kuna veed olid kergelt rohekad ja olin riskirase, tuli sünnitust vastu võtma arst, kes käskis mul pressima hakata. Pressisin, aga ilma pressitundeta oli see väga valus.
Kell 01.20 sündis pisike preili kaaluga 3665 grammi ja pikkusega 53 cm. Apgar 9/9. Praktikal olnud neiul palusin teha meist mälestuseks paar klõpsu. Kaks tundi hiljem jalutasin juba haavadest hoolimata oma jalal ühispalatisse :)
Aitäh Sulle, Egle, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
