Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 26. juuni 2018 12:25

„Minu esimene sünnitus oli võrdlemisi raske. Üritasin vaimselt valmis olla kõigeks: vaakumiks, keisriks, kiireks ja aeglaseks sünnituseks, aga tegelikult mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Olin üsna teadmatuses ja abitu, personali poolt oli palju sekkumisi ning kogu see lugu võib tunda hirmus traumeerivana, aga tegelikult oli see ikkagi ilus kogemus,“ alustab meie blogija Anette (25) oma esimese lapse, tänaseks viieaastase Saara sündimise lugu. 

„Siin see nüüd on.

Päev enne tütre sündi käisid mul terve päev väikesed mittevalusad kokkutõmbed peaaegu alati nelja minuti tagant. Magama minnes tundsin, et hakkavad natukene tugevamaks minema. Ootasin iga uut lainet ja kirjutasin telefoni kellaaegu. Kuna mul olid kokkutõmbed käinud juba terve päev ning nelja minuti tagant, siis ma kaua ei mõelnud ja läksime sünnitusmajja. Tagantjärele mõeldes läksime liiga vara, oleksime võinud täiesti rahulikult hommikuni magada ning siis edasi vaadata. Kohale jõudes katsuti avatust, mis oli minu jaoks väga ootamatult valus ning tekitas hirmu järgmiste kontrollide ees. Avatus oli 3 cm, mis mind rõõmustas, sest see kõik oli toimunud ilmselt kogu päeva jooksul nende pisikeste kokkutõmmetega.

Ma arvasin, et sünnitustuba on vähem haigla moodi, aga see oli ikka täiesti palat. Suur KTG masin, riiulitel igasugused sidemed ja kindad ja krõbisevad kotid. Vann oli kuskil ebamugavas nurgas ja haiglasärgis oli päris jahe olla. Kui ma vanni nägin, otsustasin, et sinna ma minna ei taha. Mind pandi voodile pikali, KTG külge ja nii ma seal külitasin. Saadetud said sõnumid, mis olid juba ammu ette tellitud, ja jäime ootama. Kohale hakkas jõudma teadmine, et me ei tea, millal me järgmine kord magada saam, kuigi me olime juba siis unised ja väsinud. See tekitas vähemalt minus päris suurt stressi ja hirmu. Lisaks teadmatusele, mis mind tegelikult ees ootab. Ootusärevus muutus lihtsalt ärevuseks.

Algus läks aeglaselt. Ainuke mugav asend oli minu jaoks palli peal. Ausalt. Ainuke. Pikali oli halb, külili oli halb, kotttooli peal oli halb. Aga ikkagi suunati mind aeg-ajalt erinevatesse asenditesse. Mees vahepeal tukkus, aga ma ei tahtnud üldse üksi olla – tahtsin, et ta oleks teadlikult minu juures, mitte et ma hoian tema magavat kätt. Vahepeal jõudis hommik ja ämmaemandate vahetus kätte. Ma olin juba kaheksa tundi valutanud, vahepeal tulid veed vahelduva eduga. Mingi hetk, kui kõik hakkas juba häguseks minema ja ühte sulama, vaadati, et lapse südamelöögid on liialt monotoonsed. Lapse pea külge kinnitati mingi andur ja ma ei saanud enam väga vabalt liikuda, sest pidin selle masina küljes olema. Kui tahtsin WC-sse minna, pidin kutsuma õe, et tema mind lahti ühendaks ja pärast uuesti kinnitaks.

Mul oli veel KTG ka küljes, mida ma tahtsin väga ära võtta, sest see oli valus ja ebamugav. Kui ma enne olin nii sinisilmselt mõelnud, et usaldan ja kuulan oma keha ja hingan ja hingan ja hingan, siis tegelikkuses see ei toiminud. Ikka läksin krampi. Proovisin küll lõdvestuda, aga ma olin juba nii kaua krampis olnud, et täielik lõdvestumine ei oleks enam mingil moel õnnestunud. Mees oli suureks abiks, tuletas aina lõdvestumist meelde, aga ma lihtsalt ei osanud.

Ja emakakael avanes aeglaselt. Kuna lapse südamelöögid olid arstide sõnul liiga monotoonsed, siis pandi mulle oksüdotsiini tilk, et aidata emakakaelal avaneda. Siis läks täielikuks põrguks. Kõik oli nii järeleandmatult intensiivne. Vahepeal oli tuhu peaaegu kaks minutit non-stop! Ma olin nii uimane, et pidin ekraanilt vaatama, millal tuhu tulema hakkab ja millal hingata. Mind suunati käpuli kotttooli otsa ja seal ma suutsin vahepeal minutiks isegi tukkuma jääda, ma olin lihtsalt nii läbi. Ajataju oli läinud, kell oli täiesti ära ununenud. Iga tuhu ajal tahtsin enda kõrvale meest, kes tahtis aga samamoodi magada.

Arstid käisid aeg-ajalt asjade seisu kontrollimas, mida ma ei tahtnud üldse – see on nii valus, mida te surgite, minge ära! Pakuti ka epiduraali, aga ma ei tahtnud, ei julgenud. Ütlesin, et saan hakkama, pole hullu. Tegelikult oli küll hullu, aga epiduraali ei julgenud vastu võtta, sest kartsin tunnetuse kaotamist.

Ma kogesin nii palju tundeid. Ahastasin ja ei jaksanud enam, tahtsin nutta aga ei tahtnud ka. Kui ahastus peale tuli, oli sellest nii raske välja saada, ma tegin meeletuid pingutusi, et ma täitsa ära ei murduks. See saab varsti läbi, enam pole kaua! Onju ei ole?

Lõpuks ma tundsin, et nüüd pole küll enam kaua. Ma olin nagu segane, mul oli järsku nii palav ja ma palusin ämmaemandat nii härdalt: „Palun olge siin!” Õnneks ta oli. Lõpuks oli avatust nii palju, et pidin pressima hakkama. Minu jaoks oli kõik nii ühtlaselt valus, et ma ei saanud aru, kas mul on pressid või ei ole, aga mind suunati lauale pikali ja juhendati pressima. Ma proovisin nii väga meedikuid usaldada.

Mu ümber oli ühtäkki nii palju inimesi. Kohale oli kutsutud arst, kelle eesmärgiks oli laps kiiresti ja tervena välja saada. Kuna emakakael oli lapse peal ees, siis ta lükkas seda jõuga eemal. Ma suisa röökisin valust ja nõudsin selgitust, et mida ta ometi teeb. Ta selgitas mulle väga tasaselt ära, mis toimub, ning juba ma olingi järgmises pressis.

Järsku hakkas suur sagimine: aknad pandi kinni, põlled ette, kindad kätte, rätikud valmis, käärid välja. Pressisin juhendamise peale nii, et ilmselt kogu osakond kuulis. Ühel hetkel kuulsin üüratut jõudu andvat hüüet: „Pea paistab!“

Paar pressi, lahklihalõige ja kõhule surumine hiljem oli mu kõhul ehmunud silmadega lilla michelin ning kõik meid ümbritsev tundus momentaalselt nagu vati sees. Mu süda hõiskas „Laps, sa oled siin!“ ja valul polnud enam mingit tähtsust. Meile pandi rätik peale ja beebi nuttis ja ma rääkisin ja armastasin ja värske isa oli pisarateni liigutatud. Lõpuks! Olin nii rahul. Üleni väsinud, aga eluga nii väga rahul.

Järgnevate protseduuride ajal olin eufoorias. Vappusin külmast ja tahtsin sooja, aga tunne oli imeline! Ma sünnitasin! Ma olen supernaine! Mäletan nii selgelt seda tänutunnet, kui mind jumaliku sooja rätikuga puhastati. Sellel oli tõeliselt tervendav jõud. Beebi minu rinnal vaimustas mind oma instinktidega – kuidas ta otsis rinda, selle leidis ning imema hakkas.

Sellel ajal ei olnud õnneks palju sünnitajaid ja me saime perepalati, kuhu mind ratastooliga sõidutati. Kaotasin üsna palju verd ning poleks suutnud ise kuhugi kõndida, sest juba rännak voodist ratastooli oli selline kahtlane. Mees lükkas Tütart, ämmaemand lükkas mind ja meid viidi peretuppa, mis oli nii ilus ja mõnus ja ma igatsesin kohe sinna voodisse. Oeh, kui hea oli. Õmblemisel kasutatud tuimestus veel mõjus ja kurta polnud midagi. Võtsime Tütre kaissu ja ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Kui viimaks mees ütles, et ma ikkagi magaksin ka, sulgesin tänulikult oma väsinud silmad ja uinusin. Teadsin, et ärkan, kui beebi mind vajab.“

 

Aitäh Sulle, Anette, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos. 

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Brait-Christian siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Brait-Christian siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Marise blogi: Kuidas muuta autosõit väikelapsele meeldivaks?

Marise blogi: Kuidas muuta autosõit väikelapsele meeldivaks?

Kristi blogi: Kuidas lastega koduseinte vahelt väljuda?

Kristi blogi: Kuidas lastega koduseinte vahelt ...

Marise blogi: Naeratusi otsimas

Marise blogi: Naeratusi otsimas

http://www.emmedeklubi.ee/blogid/gerri-blogi-krobekala-8346/

http://www.emmedeklubi.ee/blogid/gerri-blogi-krobekala-8346/

Marise blogi: Mängimise tähtsus

Marise blogi: Mängimise tähtsus

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru