Mõned nädalad tagasi jagas Katrin (31) Emmede Klubis oma esimese lapse siia ilma saamise lugu. Täna jutustab ta, kuidas Kristhan endale väikese õe sai. Ka Kristhella (pildil) tuli ilmale Soomes, kus perekond elab, kuid erinevalt vanemast vennast läks temal siia ilm saamisega õite kiireks.
Kui Kristhan sai kaks, otsustas perekond uuele beebile rohelise tule anda. Mida aga ei juhtunud, seda ei juhtunud. Pärast pooleaastast proovimist löödi käega. "Vahet ei ole, ei tahagi siis nüüd, parem proovin esimese lapse kilod maha saada, tööle minna ja alles siis proovime uuesti," meenutab Katrin toonaseid mõtteid. Mõeldud, tehtud.
Kaks kuud hoolsalt trenni teinud, kaal kenasti langemas, avastas aine ühtäkki, et tunne pole trenni tehes enam endine - pea käis kogu aeg ringi, imelik oli olla. Äkki on päevad algamas? "Õde tegi nalja, et osta test - mina vastu, et ma võin ju osta, aga niikuinii ei ole miskit. Me ei olnud selleks midagi teinud, et rasedaks jääda. Ostsingi naljaviluks siis testi, ja voilaa - kaks paksu rasvast triipu! Olin hämmingus, meil polnud ju plaanis, samas olin ka õnnelik, ühesõnaga nutsin kaua."
Katrin harjus uue mõttega ruttu. "Teadsin kohe, et sealt tuleb pisike printsess," räägib ta. Esimene pool rasedusest möödus õnnelikuna ja probleemideta. Siis aga tabas perekonda suur tragöödia. "Minu isa lahkus meie juurest järsku ja igaveseks. See oli nii kurb aeg. Matta oma isa... Ma nagu ei mäletagi seda poolt rasedust hästi, vist väga ei huvitanud ka, sest olin leinas, tugevas leinas."
Mõeldes oma varasemale sünnituskogemusele oskas Katrin vaid loota, et see katsumus läheks sel korral kiirelt. Tähtaeg oli 21. juuli, aga 18. juuli õhtul ütles sisetunne Katrinile, et aeg on ämm igaks-juhuks külla kutsuda. Mees uuris, miks? Kas tunned juba midagi? Katrin rahustas kaasat, et ei tunne veel midagi muud, kui sisemist häält, et vanaema võiks igaks juhuks kohal olla. Nii saigi.
Kui Katrin kell neli öösel ärkas, et vetsus käia, eraldus limakork. "Siis teadsin, et täna on minek. Läksin uuesti voodisse tagasi, aga tundsin kohe jälle, et tahan vetsu minna. Käisin." Mehele ütles Katrin rahulikult, et täna on minek, aga mitte veel, palus endale hoopis hommikukohvi keeta.
"Ise läksin uuesti vetsu - lihtsalt pissile, aga sinna ma jäingi, sest ühtäkki hakkasid sellised valud, et ma mõtlesin, et suren ära. Ma ei saanud midagi aru, röökisin nagu siga aiavahel. Valud ja pressid algasid ühel ajal." Helistati kiirabisse, kust aga alguses ei tahetud sugugi välja sõita. "Mis mõttes, võtke takso, ega see laps nii ruttu ka ei tule," tsiteerib Katrin.
Kui kiirabi kohale jõudis, vedeles Katrin paljalt vannitoapõrandal. "Olin mõelnud, et riisun end paljaks ja lähen duši alla - vesi pidi ju aitama," muheleb Katrin. Kaks kiirabitöötajat võtsid sünnitaja enda vahele ja vedasid autosse. Selleks ajaks olid avanenud ka veed. Õnneks ei võtnud sõit aega kauem kui kümme minutit ning kiirabitöötajad teatasid haiglasse ette, et kohe tuleb sünnitaja. "Haiglasse jōudsime kell 5.10 ning kell 5.11 oli pisiprintsess mu kätel. Kiirabiauto voodist haiglavoodisse, arst hakkas vaatama avatust, ütles näed - pea paistab, pressi nüüd. Pressisin paar korda ja oligi valmis. See oli lihtne!" Nii saigi Katrin väga raske sünnituskogemuse kõrvale ka kergema.
Aitäh Sulle, Katrin, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
