Kui oled usin Emmede Klubi jälgija, siis tead juba hästi, mis asi on mammamasendus - sünnitusjärgsete meeleolumuutuste kohta saad põhjalikult lugeda SIIN. Kuid kas tead ikka, et nii sünnitusjärgne kurvameelsus kui ka selle tõsisem vorm depressioon võivad tabada mitte ainult ema, vaid ka isa?
Ajakirjanik Tom Burns jagab oma kogemust:
Pärast tütre sündi (ajal, mis oleks pidanud olema kõige õnnelikum mu elus) leidsin ma end ootamatu ärevuse, hirmu ja depressiooni küüsist. Niigi ebameeldiva olukorra tegi veel raskemaks see, et mul oli nendest tunnetest väga ebamugav rääkida - ma olin alati olnud seisukohal, et "meie" ei ole rasedad, vaid naine on rase. Naine on see, kelle keha teeb läbi meeletud raskused ja kelle keha hooleks on uhiuue inimese elus hoidmine. Mehe roll on vaid naise toetamine. Sellise suhtumine sai mulle pärast lapse sündi saatuslikuks.
Lapsevanemaks saamine toob kaasa väga sügavaid ja võimsaid emotsioone. Suurt rõõmu võib varjutada suur mure. Kui me lapsega haiglast koju jõudsime, hakkasin kogema ülevoolavaid paanikahetki. Kuid ma ei rääkinud sellest kellelegi. Mu naine oli peaaegu aasta aega iga päev haige olnud, sest tema sees kasvas elukas, kelle välja saamiseks pidid arstid naise kõhu katki lõikama ja uuesti kokku õmblema. Ning uues, emotsionaalselt ülevoolavas olukorras olime mõlemad. Ilmselgelt oli naisel kokkuvõttes raskem kui mul.
Tegelikult ei tähenda see, et naisel on raskem, et mehel ei tohiks üldse raske olla. Ka mees tohib end hallvasti tunda ja lähedaste abi vajada. Mida rohkem ma meestega sellest räägin, seda enam selgub, et sarnaseid tundeid kogevad paljud meist!
Ühel päeval julgustasin oma naist sõpradega paariks tunniks välja minema. Kohe, kui ta korterist välja astus, pistis meie muidu rõõmsameelne ja haruharva nuttev tütar lohutamatult röökima. Röökima nii, nagu keegi oleks püüdnud teda elusana põlema panna... See kestis kolm tundi. Ükskõik, mida ma tegin, ta ei lõpetanud nutmist. Enne, kui emme uuesti korteriuksest sisse astus. Ulatasin beebi oma naisele, läksin magamistuppa, heitsin voodile pikali ja nutsin pool tundi järjepanu.
Pärast seda rääkisin ma oma tunnetest ja sünnitusjärgse depressiooni sümptomitest esimest korda oma naisele. Kuigi tal oli palju raskem kui minul, oli ta ka minu tunnete suhtes toetav. Mehed - ärge peljake rääkida ärevusest ja tunnetest, mis teid pärast lapse sündi valdavad!
(Allikas: YourTango)
Kas Sina oled oma partneriga rääkinud sellest, millised olid tema emotsioonid lapse sünnile järgnenud nädalatel ja kuudel? Millised olid tema suurimad rõõmud, millised aga mured?
