Foto on illustratiivne.
"Viimatise Viljandi folgi ühel õhtul, tegelikult juba kesköö paiku istusin Jaani kiriku juures, tõmbasin hinge ja kuulasin, kuidas mu lapsed seal kusagil folgimänguplatsil pimeduses müdistavad. Hiiglaslik trips-traps-trull, lastelava, kardinamäng... ja äge labürint, ehitatud vanadest euroalustest. Äkki tabas üks äratundmine. Ameerikas ei saaks mitte midagi sellist juhtuda," kirjutab USA päritolu kirjanik Justin Petrone portaalis Postimees Naine.
Justin kirjeldab, milline näeks välja folgifestival lastele USA-s: tasuta sissepääsu asemel kallid piletid, laste ala taraga muust eraldatud, lapse saaks sinna jätta või kätte saada vaid kirjalikult registreerides ja dokumenti näidates, labürint oleks tehtud sünteetiliselt kummist, et keegi end ei vigastaks. Nimelt on korraldajate hirm isiklikele-vigastustele-spetsialiseerunud-juristide ees on üüratu. Euroalustest kokku klopsitud ehitisest võib ju pinnu saada!
30 aastat tagasi, kui Justin laps oli, asjalood nii polnud. Poisikesed hulkusid New Yorgi lähistel vabalt ringi, said oma seiklustes haavata. Kuid ajaga muutus midagi. "Kõik lastega seotud ettevõtmised muutusid aina ettevaatlikumaks ja jõudis kätte aeg, mil korralikud lapsevanemad ei lubanud võsukesi kaugemale kui oma eeslinnalossikeste krundipiirid või kui, siis ainult plasti mähitult ning enamasti kulli pilguga täiskasvanu valvsa pilgu all, kes skännisid ümbruskonna puudelt maha langevaid puuoksi ja põõsaste taga varitsevaid perverte," kirjutab Justin. Lapsed ei sõida enam rattaga ükskteise uksetaha, et sõpru välja kutsuda - nad mängivad koos vaid vanemate kokkulepitud "kohtingutel", kuhu emad-isad neid sõidutavad.
Milliseid turvalisuse ja vaba mängimise piire pead Sina lastele parimaks?
