Sellel nädalal juhtus Katal kahel järjestikusel lõunaunel nii, et pissi tuli püksi. Nagu ma varemgi öelnud olen, on seoseid enamasti väga keeruline luua. Midagi ilmselgelt teistsugust meie elus pole olnud.
Voodisse pissimine teda ilmselgelt rõõmsaks ei tee, eriti siis kui see juhtub lasteaias. Samas ei tee ta sellest ka mingit suuremat teemat – juhtus, oli, liigume edasi. Kui ta lasteaiast pissiste magamisriietega koju tuleb, olen ma palunud seda, et ta viiks oma märjad riided ise pesukorvi.
Enda tagant koristamise ja üleüldiselt oma tegude tagajärgede eest vastutamist oleme me talle pidevalt õpetanud. Ma leian, et kui ei õpeta kohe, ei tasu loota, et see hiljem kuskilt niisama tuleks. Seega eeldan ma temalt aitamist.
Nädalavahetuste hommikutel võib juhtuda, et kuna ise ka alles uneled, ei lähegi lastetuppa enne kui neid lõunaunne magama paned. Ja küll on siis kole avastada, et tekk ja voodipesu on täiesti pissised. Jah, peaks olema juba nii kogenud ema, et oma kogemusest õppida, kuid mõned laupäevased hommikud lippavad nii kiiresti, sest puhkus, teatavasti, läheb alati ruttu.
Seega oleme me Katat õpetanud, et kui pissi voodisse tuleb, peaks seda alati emmele ja issile ütlema, sest alguses kippus ta seda sihilikult varjama. Järjest enam eeldame me seda, et ta ise oma pissised riided ja voodipesu musta pessu viiks ning selles on tegelikult üsna osav. Alati see meeles pole ja mõnikord ei tule ka kõige paremini välja, kuid mida aeg edasi, seda hoolikamaks ja tublimaks ta muutub. Sellega, et ise duši alla minna, ta siiski veel hakkama ei saa, sest alati on oht, et ta võib end ära kõrvetada ning seda me temalt veel nii pea ka ei oota. Kõigega ei pea üks neljane veel hakkama saama.
Üleminek suvest sügisesse, ja lasteaiarutiini, pole veel sugugi päris paigas. Kuid ma näen, et asjad loksuvad aina enam paika. Ma olen otsustanud nüüd kuni jõuludeni hoida rütmi, kus me igal ööl, kindlal kellaaegadel paneme teda potile (sest vahepeal katsetasime me sellega, et ei pane – ehk siis on pissihäda suurem ja ta ärkab paremini üles). Ja kui jõulude paiku pole asi edenema hakanud, läheb ma uuesti arsti jutule. Jah, Kata ei ole veel 5-aastane ja seega ei ole see ametlikult öeldes veel diagnoosiga probleem, kuid sinna pole ka enam kaua jäänud ja parem otsida lisanõu varem kui hiljem.
Kärt
