Eelmises blogis avaldasin ma lootust, et ehk aitab lasteaed kinnistada päevast rutiini, mis omakorda aitab luua paremat unerežiimi ning seega peaks ka Katal olema kergem pissihäda peale ärgata.
Esimesed kolm päeva olid tõepoolest toredad. Kata läks rõõmuga lasteaeda, tuli sealt suurepärases tujus, uinus õigel ajal ning ärkas hommikul kohe. Paljutõotav, kas pole?
Paraku unustas mu naiivne meel, mis terve suve ootas lasteaeda kui tõotatud paika jõudmist, et lisaks kõikidele toredatele asjadele tuleb hakkama saada ka viirustega. Neljandal päeval Kata lasteaeda ei saanud, sest platsis oli nohu, köha ja palavik.
Lasteaed lasteaiaks, kuid haigus pole kuidagi tore uudis. See mõjutab ta enesetunnet, und, isu, janu ja paraku, ka pissimist. Viimastel öödel on ta pissinud tavalisest pisut rohkem ning ilmselt häirib teda märg mähe, sest varahommikul ärkab ta üles, viskab täispissitud mähkme ära ja poeb meile voodisse. Magada ei saa ei meie ega tema.
Kata ise ei arva asjast enam õieti midagi, sest see situatsioon on tema jaoks juba pikalt kestnud. Vahel tekib mul mõte, et ehk oleks parem üldse mitte reageerida. Mida intensiivsemalt me sellega tegeleme, seda närvilisemaks ja õnnetumaks ta muutub. Me võime üritada olla nii neutraalsed kui võimalik, kuid ta tajub ikka, et on juba pisut liiga suur, et mähet kanda. Samas, mida ükskõiksemad me oleme, seda vähem näib ta tundvat frustratsiooni.
Arst on mulle juba korduvalt rõhutanud, et praegu on vara muretseda ja paanikat tekitada, sest meditsiinilises mõttes pole tegemist probleemiga enne, kuni ta viieseks saanud pole. Ka riiklikud infovoldikud toetavad seda seisukohta ja ega needki mulle midagi uut ei ütle, vaid rõhutavad peamiselt, et söömised, magamised ning joomised olgu regulaarsed.
Kuigi mulle ei meeldi võrdlused teiste perede ja lastega, hingan ma pisut kergemini nähes, et lasteaias leidub neidki Kata eakaaslasi, kes lõunaune ajal voodisse pissivad. Mitte kahjurõõmu pärast, ma tean kui raske on see lapsele ja vanematele, vaid seepärast, et ehk ei Kata ainus ja harukordne lootusetu juhtum. Ja eks tegelikult on ka lastel kergem teades, et nad pole ainsad, kel vahepeal juhtub.
Nõnda me siis katsume olla regulaarsed, kuid eelkõige loodan ma, et Kata varsti terveks saab. Lapse haigus ei võta energia ära mitte ainult lapselt, vaid teeb murelikuks ja pisut õnnetuks ka ema. Ema saab olla vaid nii õnnelik kui tema kõige õnnetum laps!
Kärt
