Sellenädalase blogi kirjutamise oleksin vist pidanud rohkem ämmale ülesandeks andma, sest Kata veetis koos oma vennaga suurema osa sellest nädalavahetusest oma vanaema juures. Mulle näib, et vanaemaks saades jõuan ma ka ükskõik täita ära kõik need endale seatud kasvatusalased eesmärgid. Naljakas ja veidi piinlik on tunnistada, et kõigeks, mida sooviksin, mul vanemana lihtsalt aega ja energiat ei jää.
Kui Kata vanaema juures on, ei pissi ta vist kunagi voodisse, sest vanaema käib öö jooksul mitu korda üleval, et teda potile panna. Pean tunnistama, et see tekitab minus teatavat alaväärsustunnet. Kas ma olen laisk, tahtejõuetu või hoopis hoolimatu, et ma tõesti ei jõua keset ööd veel eraldi üles ärgata, et teda potile panna?
Igatahes on vanaema juurest jõudes Kata alati pisut pahur ja pettunud, et ma palun tal jälle mähkmed jalga panna, sest vanaema juures ei pissinud ta ju voodisse ega kandnud ka mähet. Ilmselt ei tule talle meelde, et vanaema käib teda öösiti ka potile tõstmas ja seega ei saa ta aru, mis on kodus ning vanaema juures olekus erinevat. Ta ei lepi eriti selgitusega, et ta võib mähkme igaks juhuks jalga panna ning ka see on väga hea kui mähe kuivaks jääb.
Paraku näib vahel tõesti, et mähkmed ongi kurja juureks. On ju mugav mitte pissile minna, kui mähe on jalas ja küljealune märjaks ei saa. Ma tean küll, kuidas öösel pissi häda peale ärgates lihtsalt ei tahaks voodist püsti tulla, aga minu puhul pole see ju ometi lahendus. Samas pole ka lahendus Katale mähe jalga panemata jätta, sest märjad voodiriided, kaisuloomad, madrats, tekk ja laps ise, on võrdlemisi ebameeldiv kompott mitmest aspektist. Mitme märja öö järel kipub nahale tekkima väike lööve ning märjas magades on väga kerge haigeks jääda.
Huvitav oli ka see, et spetsiaalselt öiseks kasutamiseks mõeldud püksmähkmed mõjusid esimesel nädalal pigem edusammudele pärssivalt, sest neil olid hoopis toredamad roosad lilled ja lillad tähekesed kui senini ostetud mähkmetel. Seega tundus Katale mähkme jalga panek pigem millegi lahedana ning ka õigustus mähkmesse pissimiseks oli justkui olemas. Õnneks see vaimustus hajus ning ka vanaema juures käik tõmbas sellele pidurit. Eile tatsas Kata pärast lõunaund minu juurde ja teatas võidukalt: „Emme, ma ei pissinud mähkmesse!“
Ma lohutan end, et ka need kuivad lõunauned ja üksikud kuivad ööd on juba märgiks sellest, et me saame sellest murest jagu. Ma vähemalt loodan!
Kärt
