Kiirelt on saanud mööda need kaks blogimise kuud ja kokkuvõtet on võrdlemisi raske teha. See aeg on lihtsalt nii lühike. Imesid ei juhtunud. Ei tulnud ka erakordselt drastilisi tagasilööke. Võiks öelda, et asi oli stabiilselt ebastabiilne.
Nagu ma varemalt kirjutasin – me oleme sellega harjunud. See pole maailmalõpp ja elu keskpunkt. Vähemalt mitte praegu. Küll on olnud sellest blogist minu jaoks kasu niipalju, et olen saanud pisut põhjalikumalt neid teemasid läbi mõelda ja analüüsida. Sest harjumused on teatavasti asjad, mida me teeme automaatselt, ilma liigselt pead murdmata. Selliste teemade puhul on vaja aeg-ajalt see automaatika korraks manuaali peale lülitada, asjad uuesti üle mõelda, ümber hinnata ja mõelda, kas senine süsteem on toiminud või on tarvilik midagi muuta.
Ei tea, kas seda peaks nimetama ükskõiksuseks või zen- olekuks, kuid jätkuvalt pole minus paanikat ega liigset muret. Jah, vahel on tüütu. On keeruline. Aga ma usun, et mingid asjad lahenevad. Ma tean, et ma pole istunud niisama, ma olen konsulteerinud arsti ja psühholoogiga ja järginud nende nõuandeid. Aga asjad võtavad aega.
Püsivate tulemuste saamine võib võtta lausa aasta. Või kui alustada lugemist sellest, mil Kata hakkas korralikult potil käima, võime öelda, et protsess kuivade öödeni on kestnud pea kolm aastat. Ja võimalik, et kestab veel mõnda aega. Loodetavasti mitte küll teist sama palju.
Siiski, pean ütlema, et oma viimasesse postitusse on mul õnn kirjutada, et sel nädalal on Kata enamus öid ärganud kuiva mähkmega. Ma tean eelnevast kogemusest, et see ei pruugi tähendada, et kõik kohe korda saab, kuid see on positiivne märk ja mul on hea meel.
Seega jätkub meie elu samal lainel. Öised potile tõstmised. Rutiini tekitamine. Ja kannatlikkus. Küllap nii jõuab ühel päeval kätte aeg, mil see periood selja taha jääb.
Kärt
