Elame ajastul, mil üle poole abieludest lahutatakse ja alla poole lastega paaridest on üldse abielus. Naise ja mehe lahkuminek on tavapärane. Kärgpereks nimetatakse perekonda, mille liikmed on lisaks naisele ja mehele ning nende võimalikele ühistele lastele ka naise või mehe lapsed varasematest kooseludest. Selline uutmoodi peremudel on tänapäeva ühiskonnas üha enam levimas. Samas on veel puudulikud lapsevanemate teadmised sellest, kuidas lahkumineku korral ja uut pere luues lapsi kaitsta ja toetada..
Kuidas lahkumineku korral ja kärgperes lastega paremini toime tulla, arutlesid erinevad spetsialistid emadepäeval sihtasutuse Väärtustades Elu korraldatud konverentsil "Miks me armastame kärgperet?!. Teiste seas võttis sõna psühhoterapeut ja menuka raamatu "Eluterve kärgpere käsiraamat" autor Katrin Saali Saul.
"Suhe ei ole vangla, kus peab ära istuma oma karistuse, kuni lapsed suureks kasvavad," rääkis Saul. Vastupidi - õnnetust suhtest tulebki lahkuda. Eriti tähtis on lahkuda siis, kui loosse on segatud vägivald. Lahkuminek iseenesest ei ole midagi halba, ei vanematele ega lastele. Komistuskivi on alles see, kui hakatakse sildistama partnerit halvaks. Last ei traumeeri mitte lahutus ega kärgpere loomine, vaid viis kuidas seda tehakse. Lahku minna saab leides ühiselt viisi, kuidas olla lapsele edasi väga head vanemad või isegi paremad vanemad.
Paraku tehtakse seda tihti aga hoopis viisil: "Vaata, ta ei armasta meid enam, ta läks meie juurest ära". Laps oma pisikeses peas tõlgendab seda nii: "Ma ei olnud piisavalt hea laps".
Tavaliselt peetakse mahajääjat kannatajaks ja mahajätjat halvaks. Sellest, et teise vanema maha jätnud ema või isa on n-ö paha, räägitakse ka lapsele. See on suur viga, kinnitas Saul. Suhtest ei lahku tavaliselt mitte see, kes on halvem, vaid see, kes on julgem. Mees või naine, kellel on usku oma turvalisse hakkamasaamisse üksinda.
Tegelikult aga vahet ei ole, kes ja miks on otsustanud suhtest lahkuda: halb partner ei ole halb lapsevanem. Seepärast ei tohi mahajäätud partner kunagi lapse ees teist vanemat halvustada. See on reegel number üks - lapse ees ei öelda mitte iialgi teise vanema kohta halvasti. Mitte kunagi, mitte mingil juhul, ükskõik kui halb partner see teine olnud on. Maha ei jääta last, vaid partnerit, ja laps ei tohi tunda, et tema on maha jäätud. Me ei tohi tekitada lahkuminekust võimuvõitlust, kus relvaks on laps - näiteks maksta teisele kätte, mitte võimaldades talle aega oma lapsega.
Mõelge asjast nii: ei ole mitte vanema aeg lapsega, mida oma partnerile võimaldad, vaid on lapse aeg oma vanemaga, mida oma lapsele võimaldad. Lapsel on alati õigus oma vanematele.
Selle asemel tuleb teha vanemlikku koostööd, mille eesmärk on teha alati valik, mis on lapsele parim.
Teine levinud viga on see, et partner, kes suhtest lahkub, laseb lapsest lahti. Mahajäätu aga hoiab lapsest kinni.
"Kui see oleks minu teha, siis saaksid kõik inimesed vanemaks saades kätte sertifikaadi, et see on see, mis on igavene. Nagu surm ja maksud. Kui sa oled kord lapsevanemaks saanud, siis sa ka vanemaks jääd," rääkis Saul. "See naine või mees, kellega sa lapse said, sellega sa jääd seotuks kuni elab sinu laps või lapselaps või kuni elad sina. Vanemlik suhe on püsiv."
Kolmas levinud viga - uus partner ei võta eelmisest suhtest pärit lapsi omaks ja kipub ütlema: "Las see olla sinu eelmine elu". Nii ei tohi. "Ekspartner eksisteerib, aga mõistet ekslaps ei ole olemas," toonitas Saul.
Uus parnet ei pea hakkama last armastama ja laps ei pea hakkama armastama oma ema või isa uut partnerit. Seda ei saa kelleltki nõuda või eeldada. Küll aga peab uus partner oma naise või mehe lapsi austama. Austama iga lapse õigust olla mõlema oma vanemaga heas suhtes. "Ei pea armastama. See on austus, mis seob kärgpere kokku," lausus Saul.
Milline on Sinu viis lahutuse ja kärgpere loomise korral lapsi kaitsta?
