Eestis on tava, et detsembrikuus toovad päkapikud igal öösel lastele sussi sisse pisikesi kingitusi.
Päkapikud toovad lastele palju erutust ja rõõmu. Neile saadetakse juba varakult kirju, hommikuti on sussis ootavale mõeldes hulga kergem voodist välja saada, toad püsivad paremini korras, sest päkapikud piiluvad... ja üldse teeb päkapikkude salapära jõulud laste jaoks maagilisemaks ja väga oodatud ajaks. Paljude vanemate jaoks on jõuluaeg koos jõuluvana ja päkapikkudega üks ilusamaid mälestusi oma lapsepõlvest.
Samas on ka vanemaid, kes ei pea lapsele luiskamist õigeks. Koos Montessori pedagoogika populaarsuse kasvuga kasvab ka arvamus, et vanemad peaksid oma laste ees maailma suhtes ausad olema ning lastele ei tohiks valetada ega sisendada, et fantaasia on reaalsus. Vastuoluliseks peetakse sedagi, kui öelda lapsele, et keegi piilub ja jälgib teda aknast salaja. Paljud lapsevanemad mäletavad enda lapsepõlvest, et olid väga pettunud, kui teada said, et vanemad on valetanud.
Mõnedes peredes, kes lapsele päkapikkude kohta luiskamist ei poolda, ei käigi päkapikud. Teistes siiski käivad, aga laps teab, et see on lihtsalt lõbus mäng emme ja issiga. Paljud pered aga ei näe pisukese luiskamise teel lastele suure rõõmu ja ootuse toomises midagi halba.
Kuidas on päkapikkude teema lahendatud teie peres? Mida lapsele päkapikkude kohta räägite? Millal ja kuidas laps saladusest teada sai ning kuidas reageeris?
