Kui täiskasvanutelt küsitakse, millised nende lapsepõlve kõige traumaatilisemad kogemused ja sündmused olid, tuleb tihti juttu alla tegemisest. Ka sinu laps tunneb suurt piinlikkust, abitust ning suutmatust oma keha kontrollida kui ta voodisse pissib. Survetunne, süü, ärevus ning häbi võivad tekitada lapses soovi oma saladust varjata kartes, et keegi saab sellest teada, et eakaaslased hakkavad teda narrima, kiusama või et vanemad võivad teda selle eest karistada.
Voodimärgamine isoleerib lapse eakaaslastest ja tekitab lapses tunde, et ta ei ole sotsiaalselt aktsepteeritud ja „normaalne“. Kuna ta ei saa osaleda tähtsates üleminekuea „riitustes“ nagu pidžaamapeod või mitmepäevased (ööbimistega) lastelaagrid, võib laps ilma jääda võimalusest luua neid sotsiaalseid sidemeid, mis on omavanuste lastega sõbrunemisel väga olulised. Pidevat häbitunnet kogedes soovib laps igal õhtul südamest, et ta hommikul kuivas voodis ärkaks ega peaks muretsema, et tal on midagi viga ja et keegi sellest teada saab.
Lapsevanemate roll on sellises olukorras äärmiselt oluline – kõige tähtsam on, et ema ja isa on lapse jaoks olemas ning toetavad teda. Voodimärgamine ei ole mitte kuidagimoodi lapse süü. See on füüsiline arenguline viivitus, mille üle puudub lapsel igasugune kontroll. Laps vajab vanemate tingimusteta armastust, positiivseid emotsioone ning julgustust, et selle segadusttekitava, ärritava ja stressirohke eluperioodiga toime tulla. Enureesiga (tahtmatu voodimärgamisega) kaasnev häbi ja piinlikkus võivad lapselt röövida tema enesekindluse, julguse ja tunde, et ta on atraktiivne ning sotsiaalselt aktsepteeritav, mis võib omakorda viia probleemideni kodus, koolis ja näiteks trennis. Selle piinlikust tekitava saladuse hoidmine tekitab lapses stressi, millega ta ei ole praeguses arenguetapis veel võimeline toime tulema ning seega peavad lapsevanemad olema lapse tugigrupp ja kisakoor ning aitama tal selle traumaatilise perioodiga toime tulla.
Mida saavad lapsevanemad teha, et oma enureesi all kannatavaid lapsi aidata?
1. Esimene ja kõige tähtsam abinõu: tee lapsele selgeks, et see ei ole tema süü. Aju peab piisavalt arenema, et põiele vajalikul hetkel pidurid peale panna ning see juhtub iga lapse jaoks erinevas vanuses. Enamustel juhtudel ei ole voodisse pissimine miski, mida laps tahtlikult või teadlikult teeb. Pigem on see neuroloogiline areng, mis toimub siis, kui aju on piisavalt küps põide vajalikke signaale saatma. Veendu, et sinu laps mõistab seda ja et ta teab, et saab iga kell sinu tingimusteta armastuse ja toetusega arvestada. Selgita talle, et voodimärgamine ei ole tahtlik ega ole seega ka tema süü.
2. Tehke algust empaatilise protsessiga, mille käigus räägite lapsega probleemist ausalt ja avatult ning panete üheskoos paika plaani, mille järgi edaspidi tegutseda. See proaktiivne, hukkamõistuvaba ja meeskonnatööd soosiv lähenemine võib aidata lapsel situatsiooni üle kontroll haarata ning anda talle võimaluse omaenda mure lahendamisse panustada.
3. Premeeri last kuivade ööde eest. Empaatilise protsessi käigus võib laps ise aidata otsustada, millised preemiad ja auhinnad oleks kuivade ööde eest kõige paslikumad ja talle meelepärasemad.
4. Pärast märgi öid vahetage voodilinu koos. Lähenedes üheskoos märja voodipesu kuiva vastu vahetamisele armastavalt ja toetavalt tekitad lapses tunde, et ta teeb midagi proaktiivset, et iseennast aidata. See võib lapses taastada voodimärgamise käigus minetatud tunde, et ohjad on tema käes. Väga tähtis on, et seda EI kasutada karistusena.
5. Kaalu varianti hankida voodialarm. Need on paljude perekondade jaoks kasulikuks osutunud, sest aitavad aju treenida üles ärkama, kui põis on täitunud.
6. Kingi lapsele päevik. Anna lapsele mõista, et ta võib oma voodimärgamisega seotud tunded, hirmud ja soovid päevikusse üles kirjutada ja et see on turvaline viis kuidas häbi, ärrituse, saamatuse ja hirmudega kaasnevaid mõtteid endast välja lasta ja tuulutada. Lisaks võib laps sinna kirja panna ka uhkuse- ja rõõmutunded kuivade ööde järel.
7. Proovi lapsega koos mediteerimist. Meditatsioon võib lapsele kinkida hingerahu ning stabiilsuse. See võib aidata leevendada hirme ning ärevust ja aidata tal olulisele keskenduda.
8. Kontakteeru lapse perearsti või pediaatriga. Konsulteeri arstiga, et saaksite vajaduse korral võimalik läbi viia füüsilised ja neuroloogilised uuringud veendumaks, et tegemist ei ole füüsilise probleemiga. Kui vaja, saab arst välja kirjutada vajalikke ravimeid, mis saavad lapse probleemi leevendada.
Kindlasti ei tohi last mingisuguselgi viisil voodimärgamise eest karistada. Karistamine vähendab lapse enesekindlust ja –usku veelgi ning süvendab enureesiga kaasnevat ärevust. Voodimärgamise eest karistamine võib lapsele põhjustada traumajärgset stressi ja ärevushäireid ning viia antisotsiaalsete käitumishäireteni. Voodisse pissiva lapse karistamine või tema narrimine põhjustab rohkem häbi, rohkem stressi ja rohkem ärevust, mis võivad asjaolusid ainult halvendada.
Lapsevanemana tuleb meeles pidada, et just ema ja isa on lapse eestkostjad ning tema turvatunde peamised alustalad. Voodisse pissimise periood ei kesta harilikult kuigi kaua ja kui lapsele armastust, tuge ja julgustust pakkuda, tuleb ta sellest tõenäoliselt ka igasuguste traumadeta välja.
(Allikas: Dr. Gail Gross, Huffington Post)
LOE LISAKS:
Mis on enurees ja mis seda põhjustab?
Aita oma last ja püüa teda mõista – kuidas saab lapsevanem lapsele enureesi puhul abiks olla?
Enurees ehk öine tahtmatu voodimärgamine - müüdid ja tõed
Emmede Klubi
