Lahutus või lahkuminek tõsisest püsisuhtest on suur elumuutus, mis võib olla üks raskemaid perioode terves sinu elus – eriti siis, kui suhe ei lõppenud sinu soovil. Ometi on oluline lahkumineku korral seada oma käitumist valides esikohale just lapse heaolu.
Ema ja isa lahkuminek on senise elu suurim muudatus ka lapse jaoks, kuid erinevalt täiskasvanutest ei saa tema ise seda olukorda kuidagi kontrollida. Laps ei ole saanud otsustada paarisuhet luua, kuidas suhtes osaleda ega seda lõpetada, laps ei ole saanud valida ka siia ilma sündida. Need on olnud meie valikud ja seetõttu kanname ka vastutust meie.
Siit leiad 11 nõuannet, kuidas täita oma vastutust lapse ees hästi ka lahkumineku korral!
- Unusta süütunne. Õnnetud mittetoimivas paarisuhtes vanemad ei ole lapsele paremad kui õnnelikud lahus vanemad, kes teevad lapse nimel koostööd. Paarisuhe on kahe täiskasvanu vaheline asi – ainult laste pärast suhete loomine või jätkamine ei toimi. Iga täiskasvanu vastutab iseenda baasvajaduste eest, sealhulgas enda vajaduse eest armastada ja olla armastatud. Kui sa ei tunne end paarisuhtes hästi ega näe, et probleemid oleksid lahendatavad, on lahkuminek õige otsus ka lastega paaride korral.
- Lahutada saab ka last traumeerimata. Tüüpiliselt ei ole lapse jaoks lahutuse juures traumeeriv mitte täiskasvanute paarisuhte lõppemine, vaid see, kui muutub lapse suhe emma-kumma vanemaga (võimalus suhelda, koos olla) või kui vanemad käituvad teineteisega halvasti, pannes lapse lojaalsuskonflikti. Saate lapse traumeerimisest hoiduda, kui säilitate tema kiindumussuhte mõlema vanemaga ja teete omavahel koostööd.
- Rääkige lapsega. Selgitage talle eakohasel viisil toimuvat, julgustage last oma muresid, küsimusi ja tundeid väljendama ning vastake kõigile küsimustele. Laste jaoks on väga raske, kui mälestuseks vanemate lahutusest jääb see, kuidas üks vanem läks ära, teine vanem oli kurb ja lapsele keegi midagi ei selgitanud. Rääkige täpselt, milline on tulevane elukorraldus ja milline näeb välja lapse võimalus mõlema vanemaga ka edaspidi pidevalt kontaktis olla. Kinnitage lapsele, et lahkuminek pole mitte kuidagi temaga seotud ning te mõlemad armastate ja hoolitsete lapse eest endistviisi edasi.
- Suhteprobleemid ei puutu lapsesse. Küll aga laps ei pea ega tohikski teada, kes keda pettis, kes kelle maha jättis, kes kellele halvasti ütles vms. Lapse baasvajaduseks on kiindumussuhe mõlema vanemaga ning lapse heaolust lähtuvalt on väga oluline, et teda ei pandaks olukorda, kus ta peab ühest oma vanemast halvasti arvama. Last ei ole ju petetud või maha jäetud – see on täiskasvanute vaheline.
- Moodustage ühisrinne. Pidage vaidlused ja konfliktid ära omavahel ning pöörduge infoga lapse poole alles siis, kui last puudutavad nüansid on juba selgeks vaieldud. Siis saate last lahutusest ja tema edasisest elukorraldusest teavitada ühise tiimina. Kui vaja, leppige vaidluse või tüli jaoks kokku suisa eraldi etteplaneeritud aeg, mil last pole juures. See annab lapsele ebastabiilses olukorras väga palju turvatunnet, kui ta näeb, et vanemad on ühel lainel ja teevad koostööd.
- Tehke otsused lapse heaolust lähtuvalt. Mõnikord tahaks üks vanematest pärast lahkuminekut väga palju vabadust, võib-olla koguni kaugele ära kolida. Teinekord klammerduvad mõlemad vanemad ebastabiilses olukorras tugevalt laste külge ning tahavad mõlemad võrdselt või koguni terve aja ise lastega koos olla. Lapse elu puudutavad otsused tuleb aga tingimata teha lapse mitte vanema heaolust ja vajadustest lähtuvalt. Mida vähem suuri muutuseid korraga, seda parem on lapsele. Hea on säilitada senine elukoht, kool, sõprused jms, kuid kõige olulisem on säilitada turvaline kiindumussuhe ja regulaarne kontakt mõlema vanemaga. See võib tähendada, et laps elab ühe vanema juures, aga suhtleb igal õhtul telefonis teise vanemaga ja teab täpselt, millistel õhtutel ja nädalavahetustel saab ta teise vanemaga koos olla.
- Säilitage võrdne vanemlus. Säilitage võrdse lapsevanema roll nii täiskasvanute kui ka lapse silmis ka selle vanema jaoks, kes lapsega igapäevaselt koos ei ela. See tähendab, et ka eemal elav vanem on lapsega ja lapse teemal pidevas kontaktis, nii oluliste kui igapäevaste lapse elu puudutavate teemadega kursis ning kaasatud otsuste tegemisse võrdselt.
- Säilitage ühine rutiin ja reeglid. Kui laps peab hakkama elama kahes erinevas kohas, on eriti oluline säilitada vähemalt esialgu tema jaoks samad rutiinid (ärkamised, hommikutoimingud, uinakud, õhtutoimingud, magamaminekud) ja reeglid (ekraaniaja, maiustamise, enda järgi koristamise jms kohta) mõlemas kodus. Rutiin ja reeglid annavad lapsele segasel ajal turvatunnet ja stabiilsust ning ka märku, et vanemad teevad koostööd.
- Suhelge laste teemal. Ka siis, kui suhted teise vanemaga on nii kehvad, et ei tahakski omavahel rääkida, hoidke regulaarset kontakti laste käitumise, tervise, lasteaia-kooli jms teemades. Kui teine osapool seda ei tee, alusta ise. Siis oled koostöise suhtluse heaks endast parima andnud.
- Mitte ainult eks, vaid sinu lapsele kõige kallim inimene. Ema ja isa on võrdselt kõige olulisemad inimesed iga lapse jaoks.Teisest vanemast või teise vanemaga rääkides mõtle alati sellele, et sa ei räägi mitte ainult enda (vastiku) eksiga, vaid sa räägid omaenese lapsele kõige tähtsama inimesega. Selline mõtlemine aitab hoida fookust koostöö juures ja vähendada vastandumist.
- Käige enne lahkuminekust lapsele rääkimist pereteraapias. Pereteraapiast on väga palju abi ka siis, kui teraapiasse mineku hetkeks on lahkumineku otsus kindel. Terapeut ei sekku siis kummagi osapoole otsusesse lahku minna ega ürita otsuse teinud paari kokku viia, vaid aitab neutraalse osapoolena läbi rääkida, kuidas on (laste vaatest) kõige mõistlikum lahkumineku protsessi läbi viia. See aitab koostöiste suhete loomisele märkimisväärselt kaasa.
