Kuueaastane poiss helistas naljaviluks kolme tunni jooksul 60 korral häirekeskusesse, raisates asjatult häirekeskuse ja politsei aega.
"Selleks polnud palju vaja. Kõigest üks nutikell, mille tänapäevased lapsevanemad tellivad oma lastele, et teada, kus lapsed asuvad. Lapsevanem saab ise kella peale helistada, aga lapsel on võimalus valida vaid hädaabinumbrit," kirjutab Lääne-Harju politseijaoskond.
Kuna kella sai positsioneerida, asusid politseipatrullid võimalikus hädas helistajat otsima. Otsingud viisid ühe lasteaiani, kus lapsed politseinikud juba kiiresti helistajani juhendasid. Politsei selgitas lastele, et hädaabisse helistatakse vaid hädajuhtumite korral ja see ei ole koht, kus nalja teha.
Kuigi lapsed ei tahtnud kurja, oli juhtumi tõttu häiritud häirekeskuse töö ning raisatud politseipatrullide aeg.
"Soovitame vanematel üle rääkida nalja tegemise piirid oma lastega. Libakõnedega võetakse ressurssi ära nendelt, kes on tegelikult hädas ning vajavad politsei sekkumist," kirjutab Lääne-Harju politseijaoskond. "Tuletame meelde, et nii tõsiste asjadega nalja ei tehta."
Politsei meenutab ka lugu karjapoisist ja hundist, mis on hea viis lastele selgitada, et ohtlike asjadega ei tehta nalja. Üks karjapoiss karjatas küla lähedal lambaid ja mõtles veidi nalja teha. Ta hüüdis: “Hunt, hunt!” Külarahvas jooksis kohale, aga karjamaalt leidsid nad ainult naerva poisi. Sama nalja tegi karjapoiss veel mitu korda. Ühel päeval tuli aga tõesti hunt lambaid murdma. Poiss karjus nüüd jälle: “Hunt, hunt!” Kuid inimesed ei tulnudki poisile appi, sest nad arvasid, et ta teeb jälle nalja.
