Detsembri alguses jõudis poelettidele ja asus kohe ka raamatupoodide müügiedetabeleid vallutama Andrus Kiviräha uus lasteraamat "Oskar ja asjad". Ühe selle raamatu eksemplari saatis Emmede Klubi lugejaile arvustamiseks ka mulle Apollo raamatupood.
Ootused olid muidugi kõrged, sest Kivirähk on ju kirjanik, kelle anne ja loomingu kvaliteet ei vaja Eestis edasisi sõnu. Ma olin lapsena suur raamatufänn ja loen oma lemmikuid, Astrid Lindgreni teoseid, siiamaani suurima hea meelega aeg-ajalt uuesti läbi. Ka Oskari-raamatu temaatika pidi olema lindgrenilik - vahva poisiklutt läheb suveks maale vanaema juurde elama. Midagi rohkemat ma lugema asudes raamatu sisu kohta ette ei teadnud.
Võib-olla just liiga kõrgete ootuste pärast õnnestus mul aga enda täielikuks üllatuseks "Oskari ja asjade" esimestes lehekülgedes tsutike pettuda.. Kivirähk kirjutab muidu läbivalt mõnusalt ("Vanaema küpsetatud kotletid üllatasid Oskarit, ja mitte heast küljest"), kuid nutitelefoni linna unustanud maale sattunud poisi jutt igavusest ja nutika-igatsusest ja soovist naabripoistega õues tatsamise asemel arvutimänge mängida tundus kuidagi nii... nii punnitatud moraaliga kui ka punnitatud stiilis kirjapanduna ("Hakka mängima! Kerge öelda! Millega ta mängima peaks, kui kõik tema mänguasjad olid linna jäänud? Isegi telefon! Kuidas ta küll selle maha unustas, igavene loll! Nojah, ta oli mobiili eelmisel õhtul aknalauale laadima pannud, hommikul unise peaga läks meelest see sealt kaasa kahmata ning kotti pista.").
Siis aga võttis lugu järsku täiesti teise pöörde - tänapäeva nutisõltuvuse teema ekspluateerimine lõppes ja Oskar ei suundunud teps mitte aeda naabripoistega mängima, vaid meisterdas endale hoopis ise telefoni ja hakkas sellega helistama erinevatele vanaema majas olevatele asjadele, kes asusid muidugi vahvas kõnepruugis oma lugu Oskarile pajatama. Võib öelda, et Kivirähk tegi mulle 1-0 ära!
Samas raamatu lõpus ma jälle naatu-natukene pettusin. No muidugi, kui naabripoistega sõbraks ei saadud, siis peab lugu Oskarist, kes raamatu jooksul vanaemaga hästi sina peale ei saa, lõppema vanaema ja lapselapse üksteiseleidmisega. See, kuidas Oskar vanaemaga sina peale saab, on muidugi lahe - ma ei hakka ette rääkima. Aga miski jäi kuidagi juustuseks.
Mulle hästi meeldib, kui lasteraamatud on kirjutatud sedasi soravas topeltkeeles, et lapsel on puhtalt mõnus, teda ei häiri ja ta ei tähelda, aga tegelikult ette (või endale!) lugev täiskasvanu loeb enda jaoks mingeid just talle ridade vahele poetatud asju välja. Seda oleksin Oskari-raamatust rohkem tahtnud leida. Samas äratundmisrõõmu-hetki ikka oli: "See oli Oskari jaoks hall ja rõõmutu päev, mil ühest küljest justkui ei juhtunud mitte midagi ning valitses umbne igavus, samas kui südames pesitsev kripeldav ärevus ei lubanud ka niisama tukkuda ja aega surnuks lüüa." - Teate küll seda tunnet ju! Tuleb nii lapse- kui ka täiskasvanueast täiega tuttav ette :)
Raamatu suur pluss on minu jaoks korralik kõvakaaneline vastupidav köide ja minimalistlik, aga väga ilus kujundus. Anne Pikkovi ilustratsioonid on lihstalt suurepärased. Mitte ainult minu, vaid ka 1,5-aastase tütre meelest, kes raamatu sisu veel ei mõista ja kuulata ei viitsi, aga lappab seda piltide pärast üha uuesti ja uuesti. Eriti pikalt - kuni koguni pool tundi - võib ta tutvuda raamatu sisekaantega, kus on joonistused erinevatest asjadest, kellele Oskar siis oma suveseikluse jooksul helistab. Neid esemeid nimetades sai tütrel nii mõnigi uus sõna "taskusse".
Mul on väga kahju, et tütar ei ole veel piisavalt vana, et saakisn teada millise mulje jätab raamat lapse kõrvadele. Äkki ongi põlvkonnad lihtsalt vahetunud ja talle ei tunduks nutimoraalitsemine raamatu alguses sugugi punnitatud või võltskeelne. Raamatu sisekaanel olevaid illustratsioone jälgides osutab 1,5aastane Maiu igatahes küsimusele "Näita, kus telefon on?" vastuseks mitte telefonitoru ja numbrirattaga pildile telefonist, vaid seebialusele, mis meenutab antud joonisel olevatest asjadest enim tänapäevast emme-issi mobiiltelefoni..
Kas olete "Oskar ja asjad" juba läbi lugenud? Kuidas meeldis? Eriti huvitab mind aga kuidas meeldis raamat lastele?
