Kuidas toimida, kui aastaid eemale hoidnud isa soovib järsku lapse elust osa saada? Pereterapeudi sõnul tuleks isale kindlasti võimalus anda. Paradoksaalsel kombel on sellises olukorras tihti just ema käitumine määrava tähtsusega.
Emmede Klubi lugeja pöördus meie poole keeruka küsimusega: "Laps on elanud üle viie aastaseks ja seda ühe vanemaga. Nüüd aga otsustas teine, et ta ikka tahaks ka lapsevanem olla. Kuidas oleks õige seda lapsele serveerida? Mis saab siis, kui see tuju teisel vanemal kuu aja pärast jälle ära kaob? Tean, et ka teisel vanemal on õigus oma lapsele ja lapsel on õigus oma vanemale, kuid kas ja kuidas peaksin mina nende suhtlemist soodustama? Senimaani laps teab vaid, et osadel inimestel on kaks ja osadel üks vanem. Olen rõhutanud, et näe - aga sul on ju väga toredad tädid, onu ja vanaema. Eriti muretsen sellepärast, et tegemist on Aspergeri sündroomiga lapsega."
Palusime vastamisel abi lastepsühholoogi ja pereterapeudi, Läänemaa Rajaleidja keskuse juhataja Tiina Küti käest. "See on kindlasti väga kurb ja kibedaid emotsioone tekitav, kui teine lapsevanem on viis aastat eemale hoidnud. Kuid see, et teises vanemas on nüüdki huvi tekkinud, on ju hea," ütleb ta alustuseks.
Muretseda, et äkki kaob teine vanem uuesti ära, pole erilist mõtet. "Ette muretsemine pole kunagi efektiivne - seda probleemi ei pruugigi tulla, või tuleb hoopis muu probleem, mille pärast sa ei olegi muretsenud," nendib psühholoog.
Küll aga tasuks teise lapsevanema huvi tõsiduse peale mõelda ja sellest temaga rääkida. Et tegemist on Aspergeri lapsega, on perekonnal ilmselt juba olemas oma tugisüsteem - psühholoog või terapeut, kes on antud lapse looga kursis. Nüüd olekski õige, kui enne lapse uude olukorda kaasamist kohtuksid omavahel kolm täiskasvanut: mõlemad vanemad ja neutraalne, eriti hea kui selle pere looga juba kursis spetsialist. Hästi sobib abi paluda ka omavalitsuse lastekaitsetöötajalt.
Spetialist annab nõu, kuidas antud lapse eripärasid arvestades edasi talitada, sest Aspergeri sündroomi tõsidus varieerub oluliselt. Samal ajal annab spetsialisti kaasamine aga teisele vanemale ka selge signaali, et tegemist on tõsise asjaga - kui tema soov on siiras, arutab ta plaani täiskasvanute seas kabinetiseinte vahel enne läbi, ega hüppa lapse ellu lihtsalt sisse ja välja.
Lapse võiks kaasata alles siis, kui teise vanema soovi tõsidus ja arukas tegevusplaan on täiskasvanute seas juba selgeks räägitud. "Last kasvatav vanem peab tundma, et ta on valmis. Kui ema on ise kõhkev, isa kavatsuste suhtes skeptiline, ärevil, siis tunneb seda ka laps, ja protsess kulgeb raskemini. Lapse, eriti Aspergeri lapse uue inimesega harjutamine on väga pikk protsess, mille valu või valutus on paraku paljuski just selle vanema taga kinni, kellega laps koos elab." Kui ema on rahulik ja kindel, siis toetab ta lapse kohanemist uues olukorras.
Psühholoog nendib, et lapse vanust ja haiguslugu teadmata on võimatu täpseid soovitusi anda, kuid kui vähegi võimalik, võiks lapsele lihtsas ja arusaadavas keeles tõtt rääkida. Teist vanemat halvustada seejuures ei tohi, kirjeldus peaks olema neutraalne. Näiteks: kui senini on lapsele räägitud, et mõnel lapsel on kaks vanemat ja mõnel on üks, siis nüüd saab selgitada, et see võib ka muutuda. Mõnikord on lapsel alguses kaks vanemat, hiljem üks. Teinekord aga kasvatab last kaua aega ainult üks vanem, sest teine elab kaugemal või tegeleb muude asjadega, kuid ka see võib muutuda.
Kuidas oled Sina sarnases olukorras talitanud, millist nõu oskad oma kogemuse põhjal anda?
