"Laps armastab oma mõlemat vanemat tingimusteta. Laps on lojaalne mõlemale vanemale. Kui ema ütleb isa kui inimese kohta lapse kuuldes halvasti, siis on lapsel väga raske. Ta tunneb, et peaks n-ö pooli valima, kuid ei oska - ta on justkui topeltlõksus. Ta tunneb, et ükskõik mida ta mõtleb või mis otsuse teeb, vastus on ikka vale. Lapsel on väga paha olla," selgitab lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt, kuidas lapsele mõjub, kui ta kuuleb üht vanemat teisest halvasti rääkimas.
Psühholoogi sõnul kipuvad raskes olukorras, omavahel väga riius olevad vanemad tihti arvama, et lapsel on õigus teise vanema "sigadustest" või "tõelisest olemusest" teada. "Ei ole. Küll ta täiskasvanuna teada saab, kui on vaja," manitseb terapeut. Lapsel ei pea olema n-ö tõe huvides raskes olukorras, eriti suure elumuutuse nagu lahutuse puhul, veelgi raskem.
Psühholoog soovitab mõelda nii: kui oled mehe tegude pärast väga õnnetu, sul on väga paha olla, siis kas sa tõesti tahad, et sinu lapsel oleks sama paha, et ka tema peaks kannatama sellist kurbust? Just nii laps end tunneb, kui emma-kumma tema vanema kohta öeldakse halvasti.
Sama reegel kehtib muuseas ka vägivaldse suhte puhul. Naine ja laps tuleb vägivaldsest lähisuhtest kiiresti eemaldada - lihtsalt ära minna. Kuid ka siis pole vaja hakata lapsele rääkima, et issi on paha. Ta mõistab kasvades.
Küll aga on täiesti okei ja igati tervitatav selgitada lapele, et emme ja issi ning üldse suured inimesed ka vaidlevad ja kaklevad vahetevahel, sest pole ühel nõul. "Lõppu lisage: aga see ei tähenda, et me sind vähem armastame!"
Kas oled kunagi vihahoos lapse kuuldes mehe kohta halvasti öelnud? Kas ja kuidas reageeris laps?
