Kuidas käituda, kui laps tegusteb viisil, mis ei ole vanematele vastuvõetav? Kõige tüüpilisem kasvatusmeetod on last soovimatu käitumise eest karistada. Paraku ei ole karistamine efektiivne viis lapse tuleviku-käitumise parandamiseks.
Muidugi me tahame, et lapsed õpiksid: tegudel on tagajärjed. Kuid tagajärgede eesmärk peaks olema lapsele õpetada, miks ja kuidas järgmisel korral paremini käituda.
Tüüpilised karistused (näiteks nurka seisma saatmine) õpetavad lapsi n-ö pahandustest hoiduma selleks, et mitte karistada saada. See tähendab, et laps ei pruugi tegelikult mõista, miks tema käitumine vale oli. Halvimal juhul õpib ta pahandusi lihstalt paremini varjama või oma tegude kohta valetama, sest eesmärk on ju mitte karistada saada! Lisaks häbistab karistus last, mis kahjustab tema emotsionaalset tervist ja lähedussuhet vanemaga.
Mõned näited karistustest, mis ei toimi:
- Laps jätab oma mänguasjad õue vihma kätte, kuigi talle on meenutatud, et pärast mängu lõpetamist tuleb asjad tuppa tuua. Karistuseks on lapsel keelatud järgmisel päeval õue mängima minna. Tagajärjeks istub laps terve päeva toas teleka ees ning järgmisel korral mänguasja õue unustades peidab ta katkise asja vanemate eest ära, et mitte uuesti karistada saada.
- Laps ütleb oma õele inetusti ja peab karistuseks nurgas seisma. Järgmisel korral valib laps solvanguteks aja, kui ema-isa ei kuule, sest ta ei taha enam karistatud saada.
- Laps jookseb toas, kuigi kokkleppe kohaselt seda ei tohi, ja teeb lambi katki. Karistuseks tutistavad vanemad teda. Laps tunneb häbi ja alandust - miks peaks mulle kõige kallim inimene mulle valu põhjustama? Tema kiindumussuhe vanemaga saab kahjustada.
Tagajärjed on aga lapse teoga otseselt seotud ning õpetavad last õigesti käituma sellepärast, et ta saab oma tegude tagajärgedest päriselt aru.
Mõned näited tagajärjedest, mis peaks toimima:
- Laps jätab oma mänguasjad õue vihma kätte, kuigi talle on meenutatud, et pärast mängu lõpetamist tuleb asjad tuppa tuua. Tagajärjeks saab mänguasi vihma ja see tuleb ära visata. Laps mõistab, et pärast õues mängimist on oluline mänguasjad ära koristada, et need alles jääksid.
- Laps ütleb oma õele inetusti. Tagajärjeks ei taha õde temaga enam mängida. Laps õpib, et teistega tuleb käituda viisakalt, sest muidu saavad nad haiget ega taha sinuga enam suhelda.
- Laps jookseb toas, kuigi kokkuleppe kohaselt seda ei tohi, ja teeb lambi katki. Tagajärjeks peab ta kasutama järgnevate nädalate taskuraha uue lambi ostuks. Laps õpib, et asjad ei tule koju lihtsalt, vaid töö ja vaevaga, mistõttu neid on targem hoolikalt hoida.
Tegelikult ei ole vahet, kas me nimetame oma reaktsiooni lapse soovimatule käitumisele tagajärjeks või karistuseks. Oluline on see, et meie reaktsioon lapse teole oleks teo endaga seotud. Ainult nii õpib laps tegema edaspidi paremaid valikuid sellepärast, et ta mõistab, miks tegu vale oli.
Allikas: Motherly
Millised on teie peres reaktsioonid lapse soovimatule käitumisele?
