Eestis hakati teetanuse vastu vaktsineerima aastal 1951. Ka enne seda esines teetanust aga suhteliselt vähe – kõige rohkem diagnoositi seda Eestis aastal 1939, kuid ka siis vaid kümme juhtu. Emmede Klubi lugeja küsib: miks vaktsineeritakse kõiki lapsi haiguse vastu, mille levik on nii madal?
Teetanus erineb veidi teistest haigustest, mille vastu vaktsineeritakse. Nimelt ei ole levi teetanus inimeselt inimesele – see tähendab, et teetanusse haigestumist ja surmasid ei mõjuta kahjuks vähene esinemine ühiskonnas, karjaimmuunsus ega teetanusehaigetest eemale hoidmine.
Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Irina Filippova selgitab, et teetanust põhjustava bakteri Clostridium tetani eosed asuvad mullas, kõdus, sõnnikus ja tolmus - seega kõikjal meie ümber. Inimene nakatub, kui saab haavata või kriimustada ja katkine koht puutub teetanusebakteriga kokku. Teetanuse vastu on seega kaitstud ainult need inimesed, kes on vaktsineeritud.
Samal ajal on teetanus väga raske haigus. Organismi sattudes hakkab bakter tootma toksiini, mis kahjustab närvisüsteemi. Esimesteks sümptomiteks on näolihaste jäikus, siis tekivad neelamishäired. Tekivad väga valusad lihaskrambid, mis võivad haarata ka kogu keha ja häirida hingamist. Võimalikeks tüsistusteks on krampidest tingitud luumurrud ja lihasrebendid, aga ka kopsupõletik, tromboos, trombemboolia. Kergematel juhtudel on haigus haiglas ravitav, raskematel lõpeb surmaga.
Viimane teetanuse surmajuht oli Eestis 2011. aastal. Maailmas on suur probleem vastsündinute teetanus, mis on väga kõrge suremuse määraga, sõnas Filippova.
Seetõttu vaktsineeritaksegi kõiki inimesi – lisaks lastele ka täiskasvanuid. Lapsi vaktsineeritakse kolmekuusena, nelja ja poole kuusena, kuuekuusena, kaheaastasena, 6-7aastasena ja 15-16aastasena, loetles Filippova. Täiskasvanud peaksid end vaktsineerima iga kümne aasta tagant, kuid kes seda teinud ei ole, saab süsti kätte haavaga traumapunkti jõudes.
(Foto: Freepik)
Kas tead, millal Sind viimati teetanuse vastu vaktsineeriti?
