Meil on kombeks õpetada oma lastele, et püsivus ja meelekindlus on hinnatud omadused mis viivad mis iganes sihile, samas kui loobumisel või poolelijätmisel on paha allaandmise maik juures, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel Postimehes. Psühholoogi hinnangul on soovitused mitte kunagi ja mitte mingil tingimusel alla anda, kurjast.
"Elus on ju küllaga olukordi, kus mingi toimimisviis ei vii soovitud sihile ka siis, kui korduvalt ja kõige paremate kavatsustega proovitakse. Pole mõtet olla aastaid või lausa aastakümneid õnnetus suhtes, mis teeb haiget hingele, teinekord kehalegi, ja mille tulemusel kannatavad ka lapsed (kes muuhulgas õpivad, et suhted ongi õnnetud, rõõmu pole oodata). Ajaraiskamine on teha tööd, kus iga päeva lõpus on tunne, et saaks vaid kiiresti minema. Pole mõtet tegeleda aastaid hobiga, mis vastu hakkab või üldse välja ei tule," kirjutab psühholoog.
Loomulikult pole püsivushulluse lahenduseks see, kui innustada inimesi väikestegi probleemide ja takistuste ilmnedes kõike pooleli jätma. Võiks aga proovida natuke teadlikumat lähenemist, soovitab psühholoog. Kõige olulisem on ikkagi meie ja meie lähedaste heaolu. Kui heaolu toob loobumine, ei tasu seda keelata endale ega lapsele, ka pole siis mõtet loobumise tõttu süümepiinasid tunda.
Milline on Sinu pere suhtumine alustatu poolelijätmisse?
