Viimaste nädalate jooksul on paljud Eesti inimesed tulnud välja oma valusate lapsepõlvemälestustega seksuaalsest väärkohtlemisest.
Tihti kaitsevad inimesed hoopis ahistajat, öeldes: kui lapse jutt on tõsi, siis miks ta kohe ei rääkinud? Miks ta tuleb sellise infoga välja 5, 10 või isegi 25 aastat hiljem?
Sellel, miks laps kohe ei rääkinud, on mitmeid loogilisi ja täiesti aktsepteeritavaid selgitusi.
Kui laps oli väärkohtlemise ajal veel väike, siis ei pruukinud ta isegi aru saada, et temaga käitutakse valesti. Lapsed on loomu poolest täiskasvanuid usaldavad. Ema-isa, õpetaja ja treener ongi need inimesed, kelle käest laps elu kohta teadmisi saab. Kui lähedased täiskasvanud räägivad lapsele näiteks, et teineteise suguelundite juurest katsumine on müramine, või veidi suuremale lapsele, et seda on tarvis "tüdrukute jaoks harjutamiseks", siis laps usub.
Väärkohtleja võib lapsele meeldida - ta võib olla tore ja sõbralik, veeta lapsega aega ja mängida temaga, osta lapsele toredaid asju või pühendada palju tähelepanu, kuulata last ja rääkida temaga. Kui usalduse tekitanud täiskasvanu lepib lapsega kokku, et miski on meie vaheline saladus, siis laps usub ja hoiabki saladust. Laps ei pöördu inimese vastu, keda ta armastab.
Vahel on väärkohtleja last ähvardanud, et kui laps räägib, siis saavad teised lapsed teada ja narrivad, et kui laps räägib, siis juhtub ema-isaga midagi halba, et kui laps räägib, siis ei lase treener teda võistlusele ja vanemad pahandavad, et kui laps räägib, saab tema lemmikloom surma jms. Ja ka laps kardab häbi.
Teismelisele lapsele võib ka täiskasvanu meeldima hakata, ta võib isegi täiskasvanusse armuda, seksuaalselt provokatiivselt käituda ja täiskasvanule seksuaalsuhteks nõusoleku anda. Ning alles täiskasvanuna, võib-olla terapeudi juures oma probleeme lahti harutades aru saada, et see, mis temaga juhtus, oli vale. Kuid isegi siis, kui teismeline "ise tahtis", on süüdlaseks täiskasvanu. Laps on laps, tema ei pidanudki paremini oskama ega teadma. Täiskasvanu pidi.
Kuidas oma lapse seksuaalset väärkohtlemist ennetada?
Seksuaalse väärkohtlemise ennetamise üks kõige olulisemaid meetodeid on hea seksuaalkasvatus juba maast madalast. See on ka ennetusviis, mida iga lapsevanem saab edukalt ise kodus läbi viia.
Asjad, mida iga laps peaks teadma:
- Milline on inimese keha anatoomia, mis on privaatsed kehaosad ja kuidas neid nimetatakse - peenis, häbe, tupp, rinnad ja tagumik (mitte "see", "sealt alt" ega muu sarnane valehäbi tekitav suguelunditest rääkimisest hoidumine).
- Et privaatsed on need kehaosad, mida teistele ei näidata ning mida teised ei tohi puudutada. Sellepärast kanname me ka rannas ujumisriideid, et katta ära privaatsed kehaosad. Sellepärast ei tohi keegi lapse privaatseid kehaosaid ka pildistada ega filmida.
- Et omaenda privaatseid kehaosasid võib iga laps ja täiskasvanu alati puudutada, uurida ja avastada, kuid seda tehakse privaatselt ehk omaette olles, mitte teiste ees. Privaatsetes kehaosades ja nende katsumises pole midagi halba ega häbiväärset, need on lihtsalt privaatsed!
- Et iga inimese keha on ainult tema enda oma ning teist inimest võib kallistada, musitada või tema privaatseid kehaosasid katsuda ainult siis, kui teine seda ise tahab ja sellega nõus on. Isegi ema ja isa ei tohi lapse privaatseid kehaosasid puudutada, kui laps seda ei taha. Igal inimesel on õigus öelda EI! Ka siis, kui laps on parasjagu mossis ja ei taha, et emme teda praegu kallistas, siis on lapsel õigus kallistusest keelduda. See õpetab oma piiride tundmist ja ebamugavuse korral ei ütlemist juba maast madalast.
- Et privaatsete kehaosade katsumine, näiteks hõõrumine on normaalne ainult ühes eas inimeste vahel, kuid täiesti ebanormaalne ja keelatud lapse ja täiskasvanu vahel.
- Mis vahe on hügieeni hoidmisel (kui ema või isa aitab väikest last suguelundite pesemisel, sest ta alles õpetab last seda ise tegema), arsti tööl (kui lapsel on probleem ja arstil on vaja selle lahendamiseks kontrollida privaatseid kehaosi) ja sobimatul puudutamisel (muud põhjused lapse suguelundite katsumiseks või lapsele valetamine, et täiskasvanul on vaja suguelundeid pesta või kontrollida, kui tegelikult ei ole).
- Mida teha olukorras, kui keegi puudutab või püüab puudutada lapse privaatseid kehaosi?
- Kellele ja kuidas koheselt rääkida?
- Ka siis, kui lapsel oli mõnus või hea tunne, kui täiskasvanu tema suguelundeid puudutas, ei ole juhtunu õige ning sellest tuleb kindlasti kohe rääkida usaldusväärsele täiskasvanule.
- Et laps ei jää kunagi süüdi ega satu kunagi pahandustesse, kui ta seksuaalsest väärkohtlemisest räägib. Kui midagi sellist juhtub, tuleb kindlasti alati rääkida usaldusväärsele täiskasvanule. Ka siis, kui väärkohtlejaks on teine lähedane, kes palub lapsel saladust hoida. Sellisel teemal saladusi ei hoita.
Kui laps seda kõike teab, siis on palju suurem tõenäosus, et ta:
- Saab kohe, mitte 10-13 aastat hiljem aru, mis temaga toimub
- Suudab väärkohtlemist takistada - näiteks öelda ei, leida vabandus (näiteks vajadus kasutada tualetti), lahkuda ruumist, hüüda abi
- Oskab ja julgeb endaga juhtunust usaldusväärsele täiskasvanule rääkida
Iganenud müüdid
See, et lastega seksuaalse väärkohtlemise teemal rääkimine hirmutab lapsi ilmaasjata, on müüt. Lastega saab rääkida julgustaval ja eakohasel viisil, toonis ja sõnastuses. Rääkida sammhaaval maast madalast, kujundades lapses ilma hirmutamata arusaama ja veendumuse sellest, et tema keha on tema enda oma.
Vahel öeldakse, et seksuaalkasvatuses midagi halba, näiteks et see tekitab laste varast seksualiseerimist, kuid see ei vasta tõele! Head teadmised oma kehast, enda kaitsmisest, eakohastest ja eakohatutest tegevustest ning normaalsest seksuaalsusest aitavad hoiduda väärkohtlemisest lapsena ja elada tervet seksuaalelu tulevikus täiskasvanuna.
Kui neid teemasid peetakse tabuks ja nendest lastega ei räägita, siis ongi uksed väärkohtlejatele tegelikult veelgi enam avatud.
Kas sinu lapsed juba teavad, mis on privaatsed kehaosad ja mida teha, kui keegi lapse privaatsust rikub või rikkuda tahab?
