Foto on illustratiivne.
Eesti Päevaleht kirjutab täna ühe Harjumaa kooli teise klassi õpilasest, kes saabus koju kirjatehnika vihikuga, kus ilutses punane kaks - kuigi laps oli kogu harjutuse püüdlikult ära teinud.
Kord on e-d üle joone, kord s-täht liiga lopergune, kord "eesel" kehvasti kirjutatud, siis "šura". Järgmisel leheküljel ilutseb hinne kolm miinus koos punase palvega kasutada kirjutamisel teritatud pliiatsit ja ühendada tähed nõuetekohaselt. Kolmandal järjestikusel leheküljel on lapse tehtud töö õpetaja meelest nii kohutav, et ta on lisanud märkuse: „Oi-oi!”
„Ta tõepoolest püüab, kustutab palju ja teeb uuesti, minu meelest sageli ilma vajaduseta. Ja kui üle vaatan, siis olen ainult kiita võinud – minu meelest on väga ilus välja näinud,” kommenteeris vanaema, kes on nende kodutööde tegemise ajal ise lapse kõrval istunud. Et õpetaja jaoks pole see piisav ja hinded on väga halvad, tekitab suurt stressi nii lapsele endale kui ka ülejäänud perekonnale.
Päevaleht avaldas kolmest järjestikusest kehva hinde teeninud kodutööst fotod. Ajaleht näitas vihikut ka teistele õpetajatele, kes hinded kahtluse alla panid.
Haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul ei kirjuta kehtiv õppekava ette, missugused on õiged tähekujud. Eesmärk on õppida kirjutama selge ja loetava käekirjaga. Igasuguse hindamise eesmärk on Libliku sõnul motiveerida lapsi õppima, toetada nende arengut.
Milline on Sinu arvamus - kas kirjatehnikale pööratakse Eesti koolides liiga palju tähelepanu, või on ilusa käekirja drillimine esimestes klassides õigustatud? Kas selle õpetaja tagasiside motiveerib last kirjatehnikas arenema? Millal oleks Sinu hinnangul õige aeg hakata lastele sõnaliste hinnangute asemel arvulisi hindeid panema? Millisel puhul on sobilik panna hinne kaks?
