Hiljuti selgus Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna uuringust, et Eesti lastest on füüsiliselt piisavalt aktiivsed vaid viiendik. Kas seis on tõesti nii kehv? Emmede Klubi uuris üle 30 aasta kehalise kasvatuse õpetajana töötanud, Eesti edukaimate vehklejate treenimisega tuntust kogunud ning oma lapsest suurepärase vehkleja kasvatanud treeneri Helen Nelis-Naukase käest (pildil koos vehklejast poja Sten Priinitsaga).
Et laps hakkaks sporti tegema ja ka jääks sporti tegema, soovitab Nelis-Naukas mitte panna eelkooliealist last organiseeritud sporditrenni, vaid teha sporti koos perega. Hiljem aga ei tohi leida vabandusi, miks last mitte spordi juurde jääma suunata.
Helen, miks on Eesti laste füüsiline aktiivsus madal?
Mõni laps käib mitmes trennis, mõni ei tee aga mitte midagi. Seetõttu tundub, et laste füüsiline aktiivsus sõltub suuresti siiski koduses hoiakust - kui vajalikuks peavad lapse sportimist vanemad, kas vanemad on ise noorena sporti teinud ja kas vanemad ka täiskasvanueas ennast liigutada viitsivad.
Kui see on minu laps, siis minu ülesanne ongi anda talle kõik võimalused tema arenguks. Minu lapsed on käinud mitmetes erinevates trennides. Algkoolis prooviti mitut erinevat, põhikoolis jäi kaks ala ja gümnaasiumis üks, millele pühenduda lõplikult - vehklemine. Kindlasti sai juurde ostetud ka suusad, et nautida talvemõnusid ja arendada last mitmekülgselt.
Mida saaks muuta ühiskonnas, koolis, et lapsed liigutaksid end enam?
Sellest on ühiskonnas räägitud terve minu teadliku elu. Olen lugenud artikleid, mille minu isa Endel Nelis, samuti treener, kirjutas 25-30 aastat tagasi samal teemal. Oleme jätkuvalt samas seisus - kooli tasandil pole midagi muutunud. Kui, siis halvenemise suunas.
USA-s on juba ammu kooliprogrammis iga päev üks kehalise kasvatuse tund. Meil oli 30 aastat tagasi ja on praegu kaks-kolm tundi. Samas midagi nõuda lastelt enam ei saa, midagi ega kedagi mõõta ei tohi. Mina seda päris õigeks ei pea. Nii ei õpi laps elus ka pingutama. Matemaatikas peab veel hinde viis saamiseks pingutama, aga kehalises ei pea, sest võimed on erinevad. Miks siis matemaatikat võimete järgi ei hinnata? Mõnele ju pole antud pead! Sellise mentaliteediga võiks kehalise kasvatuse üldse hindamata jätta, mitte nõuda kõigile viie panemist.
Kuid kehaline kasvatus on ainuke aine koolis, mille läbi me parandame inimese füüsilist tervist. Seega kas üks kehalise kasvatuse tund iga päev oleks liiast?
Teiseks aitaks kindel keeld: nutitelefonide kooli kaasa võtmine keelata. Sest muidu ei liigutagi suurem osa lapsi end terve koolipäeva vältel üldse.
Kindlasti on Eestis probleemiks treenerite väga madalad palgad. Treener teeb rohkem tööd kui kehalise kasvatuse õpetaja, kuid saab vähem palka. Raske on teha tööd, mille ülesannete hulka kuulub laste motiveerimine, kui väga madal palk ei lase ise oma tööst motiveeritud olla.
See küsimus on nüüd vast kõige olulisem, Sa natuke juba vastasid ka sellele: mida saaks muuta oma suhtumises ja tegevuses lapsevanemad, et Eesti laste füüsiline aktiivsus oleks kõrgem?
Võiks ju arvata, et iga enda lapsest hooliv lapsevanem teab, mis toimub koolis ja trennis. On oma lapse kehalisest aktiivsusest huvitatud. Samas on mulle silma jäänud päris palju neid lapsevanemaid, kellel tundub olevat ükskõik, mida koolitundides tehakse, ja kas ta laps väljaspool kooli veel millegagi tegeleb.
Eelkooliealiste puhul soovitaksin sportimist lapsevanemate ja õdede-vendadega koos, mitte organiseeritult ja treeneri käe all. Muidu ei saa spordist lapse jaoks elustiil, vaid kohustus, millest ta tüdineb ruttu. Siis juhtubki nii, et viiendaks klassiks on kõik trennid läbi traavitud, sporditegemisest kõrini, tahaks midagi uut.
Tegelikult soovitaksin lapsevanemail suunata lapsi umbes viiendaks klassiks ala, millega laps jääb tegelema, ära valima. Lapsevanemad saaksid ja võiksidki rohkem suunata (mitte sundida!) ja toetada lapses püsivuse arengut. Praegu paljud lapsed küll proovivad erinevaid trenne, kuid püsima jäädakse nutitelefoni juurde.
Nii mõnigi lapsevanem on mulle öelnud, et ta ei saa ega hakka oma trennist loobuda soovivat või sporti teha mitte soovivat last sundima. Mitte sundima, vaid suunama peab! Lapsel puudub elukogemus, tihtipeale ei tea ta ise mis talle kasulik on. Kui Sa oma lapsest hoolid, siis Sa aitad tal teha elus õigeid otsuseid, leida sobivaid treeninguid. Puberteedieas tekib lastel n-ö jooksuaeg, kus kiputakse trenni asemel õhtul tänavale sihitult hulkuma jms - siin peaks lapsevanem oma sõna maksma panema. Last tuleb raskemal perioodil toetada, lubada puhkepause alast, aga mitte lubada lõplikult loobuda spordi tegemisest.
Päris tihti ütlevad põhikooliealiste laste vanemad, et laps on pärast kooli väsinud ja kooliks on palju õppida, seetõttu ei jaksa laps trenni tulla. Samas on teadlased tõestanud, et sportimine ei võta, vaid annab energiat! Seda olen alati ka enda nahal kogenud - pärast koolitundide andmist koju minnes tunnen, et olen väsinud ega jaksa enam trenni minna. Trenni ikkagi kohale minnes on aga risti vastupidi - pärast trenni tunnen, et võin mägesid liigutada! Trenn annab inimesele palju head energiat juurde. Kummatigi on paljud lapsed väsinud hoopis seetõttu, et on n-ö poole ööni Facebookis istunud.
Läbi sporditreeningute arendatakse lapses ka eluks vajalikke oskuseid: püsivust, järjekindlust, kannatlikkust, aja planeerimise oskust, töö tegemise oskust.
Mulle on paljud trenniskäimise pooleli jätnud lapsed aastaid hiljem öelnud, et nad kahetsevad seda.
Kui palju peaks näiteks alla kümneaastane laps päevas liikuma?
Kuni kümneaastase lapse liikumisvajadus on väga suur - ei maksa karta, et ta ära väsib. Iga päev võiks liikuda vähemalt kaks tundi, kuigi laps jaksaks veel. Otseselt spordi tegemine peaks selles vanuses käima muidugi läbi mängu.
Loodus on meid loonud nii, et iga laps soovib end liigutada - vanemate asi on seda vaid soodustada ja see harjumuseks kujundada. Liikumisharjumust peaks hakkama soodustama kohe, kui laps jalgadele tõuseb: temaga koos kõndides, joostes, palli mängides.
Vahetame kogemusi: kuidas juurutad Sina oma lastes aktiivset ja tervislikku eluviisi?
