Vestlused jumalast või religioonist ei ole keskmisele eestlasele just igapäevased, sageli peetakse seda koguni tabuteemaks. Lapsed aga tabusid ei tunne, mistõttu võivad nad meid rabada küsimustega, millele vastamiseks me valmis ei ole. Kuidas vastata, kui laps on lasteaias, koolis või huviringis kuulnud jumala kohta ja küsib nüüd vanemalt, annab Novaatori portaalis nõu Tartu ülikooli religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev.
Kindlasti ei ole küsimusele jumala kohta ühte universaalset õiget vastust – sobiv vastus oleneb lapse vanusest, elukogemusest, küsimise eesmärgist ja lapsevanemate enda maailmavaatest. Siiski on mõned üldised põhimõtted, millest lähtuda, et toetada oma vastusega nii lapse intellektuaalseid teadmisi kui ka hinge ning säilitada lapsele tema enda valikuvõimalused ja valmidus suhelda erinevate maailmavaadetega inimestega.
Ära naeruväärista ega väldi teemat. Kui võtad lapse küsimust tõsiselt, julgeb ta sinu poole teinegi kord pöörduda. Üks võimalus on vastata: "See on suurepärane küsimus, olen vahel isegi seda endalt küsinud."
Vastuse andmise asemel arenda vestlust. Võimalda kõigepealt lapsel endal rääkida, mõelda, unistada, spekuleerida. Ära suru lapsele peale oma arvamust – sellel on tihti oodatule vastupidine mõju. Kuula, milline on tema mõttemaailm ja mis on tema küsimuse taga, kuidas ta selle küsimuse peale tuli. Küsi lapse tema seisukohti: "Kuidas sina sellest mõtled?"; "Mis sinu jaoks mõistlik tundub?".
Ära suru peale, aga ära ka salga oma tõekspidamisi. Lapsele on oluline kuulda, kuidas sina neist asjadest mõtled, mis sinule korda läheb ja kõige olulisem, mida see sinu jaoks tähendab. Laps saab siit ise edasi mõelda. Rääkides sellest, mida usud, edastad sõnumi, et igaühel on õigus oma usule. Olla usklik või mitteusklik, samuti sõbrustada inimesega, kellel on teistest erinev usk, ei ole häbiasi.
Õpeta austama erinevaid maailmavaatega inimesi. Räägi enda arusaama kõrval austavalt ka teistest viisidest maailma näha. Ära mine kaasa solvavate üldistustega, nagu näiteks et usklikud on rumalad või ateistid südametud. Sellised ütlused on faktiliselt valed. Need on solvavad ning ahendavad lapse võimalusi suhelda erineva taustaga ja maailmavaatega inimestega. Tahad ju, et kui ühel päeval peaks laps valima maailmavaate, mis on erinev sinu omast, kohtleks ta sindki austusega. Tolerantsus on parim vaktsiin radikaalsete gruppide vastu, kes õhutavad viha neist erinevalt mõtlevate inimeste vastu.
(Allikas: ERRi teadusportaal Novaator)
Kas ja kuidas oled oma lapsega jumalast ja erinevatest maailmavaadetest rääkinud?
