Foto: Freepik
Koolikiusamine on üks peamine vähese koolirõõmu põhjus. Mida teha, kui sinu laps kiusab kedagi? Mida teha, kui sinu last kiusatakse? Kuidas kasvatada lapsi nii, et neist ei saaks kiusajaid? Arutlevad Viljandimaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog Ave Visor ja psühholoog Janika Kersten:
2017. aastal Haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel läbiviidud rahuloluküsitlused näitavad, et kõige vähem on õpilased kooliga rahul põhikooli teises pooles. Antud periood kattub arenguetapiga, mil noorukid tunnevad vajadust testida piire, avastada end ja ümbritsevat omal käel, püüelda suurema iseseisvuse poole. See võib aga kaasa tuua mitmeid väljakutseid ja paraku ka konflikte suhtlustasandil, mis võivad viia omakorda sotsiaalsete probleemide, näiteks koolikiusamiseni.
Kui läbisaamine klassi- või koolikaaslastega on probleemne, ei tunne õpilane end koolis hästi ega soovi sinna minna. Nii on turvalisel ja kiusamisvabal keskkonnal väga oluline roll lapse kooliga rahulolu kujundamisel.
Ülemaailmselt on välja töötatud erinevaid kiusamisvastaseid programme. Parimad neist tegelevad nii ennetustöö kui ka juba tekkinud probleemide lahendamisega. Lisaks sellistele programmidele täitavad kiusamise ennetamisel olulist rolli ka kõik täiskasvanud, eesotsas lapsevanemad, kes oma teadliku käitumise ja hoiakutega saavad anda lapsele head eeskuju, kuidas kiusamisolukorras käituda. Olgu laps siis kiusaja, kiusatav või pealtnägija.
Probleemi märkamata ja tunnistamata ei saa seda ka seljatada
Probleemiga silmitsi seismiseks ja selle seljatamiseks on esmalt vaja probleem ära tunda. Inimestele loomuomases subjektiivsuses ei pruugigi see sugugi lihtne olla. Kas on tegu tögava naljaga või sobimatu solvanguga? Pahatahtmatu kontaktiga sportmängus või teadlikult füüsilise jõu kasutamisega? Kuidas ikkagi kiusamist ära tunda?
Kõige üldsõnalisemalt – koolikiusamine on tahtlik, korduv, haiget tegev agressiivne käitumine. Erinevatest kiusamisliikidest (füüsiline, sõnaline ja suhetega seotud) esineb enim sõnalist kiusamist, näiteks narrimist või solvamist. Kaasaaegses koolis on lisandunud uued kiusamise liigid, nt küberkiusamine, rassierinevuste või seksuaalvähemuste vastu suunatud kiusamine. Kiusamise tagajärjed on sügavad ja pikaajalised ning mõjutavad nii ohvrit ja kiusajat kui ka kõrvalseisjaid.
Kiusamise ennetamine algab maast madalast
Olenemata sellest, mis eas kiusamine avalduma peaks, algab selle ennetamine maast madalast. Alustama peaks lapsegausaldusliku suhte loomisest. Lapse toetamine ja tema tegemiste vastu huvi tundmine tagab, et ka raskel hetkel tuleb ta sinult abi küsima. Sealjuures jälgi, kuidas sa lapsega räägid ja millist tagasisidet talle tema käitumise osas annad.
Usaldusliku suhte loomisele ei aita kaasa kriitika ja hukkamõistu tagajärjel väljakujunenud madal enesehinnang. Enesehinnangu toetamiseks kuula last, ära kiirusta hinnangute andmisega. Hoidu lapse halvustamisest ja liigsest kontrollimisest, kuna see tekitab temas ebakindlust ja muudab ta abituks. Madala enesehinnanguga laps võib hakata teisi kiusama selleks, et tunda ennast väärtuslikuna ning saavutada võimu ja kontrolli tunnet.
Kiusamise ennetuses on oluline roll ka lapse suhtlemisoskusel ja empaatiavõimel. Tema enesekindluse toetamiseks õpeta talle erinevates olukordades sotsiaalseid oskusi – nii seda, kuidas leida sõpru, kui ka konfliktide rahumeelset lahendamist, kui neid peaks esinema. Arutage lapsega erinevate suhtlusolukordade üle ning selgita talle, miks üks või teine käitumisviis on õige või vale – ta ei pruugi põhjuseid teadagi. Julgusta last teisi aitama ja tunnusta teda, kui ta seda ise teeb.
Nagu juba eespool mainitud, aitab lapses sallivust ja empaatiavõimet kujundada ka isiklik eeskuju – täiskasvanute käitumismall saadab lapsele signaali, mis on normaalsuseks. Me ei pruugi tähelegi panna, kuidas lapsed võtavad üle täiskasvanute käitumisest kõnekujundeid või hoiakuid. See, kuidas laps näeb oma vanemaid koduses õhkkonnas kolleegidest või televisioonist nähtud inimestest rääkimas, kujundab lapses välja arusaama, kuidas on normaalne teistesse inimestesse suhtuda.
Mida teha, kui laps kiusab?
Kui selgub, et sinu laps kiusab teisi, siis püüa olukorda vaadata avatud pilguga. Säilita rahu. Tee koostööd õpetaja jt haridustöötajatega. Püüa juhtunus selgust saada, mõista ise ja aidata ka lapsel mõista tema käitumise põhjuseid. Oluline on meeles pidada, et laps kiusab, sest ta vajab ise tuge. Põhjuseks võib olla näiteks tähelepanupuudus, liialt madal või kõrge enesehinnang, või ka lihtsalt igavus – lapsel pole millegagi aega sisustada.
Kiusamise taha varjatakse tihti oma madalat enesehinnangut, mis võib olla tingitud raskustest sõprade leidmisel või sõprussuhete hoidmisel. Sageli on kiusajat ennast kiusatud, mistõttu ta näeb seda omamoodi toimetulekumehhanismina või õpitud probleemilahendusviisina. Kiusamine võib tuleneda ka karmist kodusest kasvatusest, mille tagajärjel puudub kiusajal empaatiavõime ja süütunne.
Kuigi on tõsi, et konflikti tagajärjel on kahjustada saanud eeskätt kiusatava sisemaailm, tuleb samamoodi ja võrdväärselt pöörata tähelepanu ka kiusaja tunnetele. Aidake noorel segaste tunnetega toime tulla, et vältida kiusamise kordumist ja toetada nii-öelda tervenemise protsessi. Võimalusel leppige kohe kokku selged piirid ja käitumisreeglid. Selgita lapsele veelkord, millised on ennast ja teisi mittekahjustavaid suhtlemis- ja eneseväljendusviisid.
Mida teha, kui last kiusatakse?
Kiusamise ohvriks langenud laps või noor võib oma mure eitada, sest tema enesekindlus ja õiglustunne on saanud tugeva hoobi. Seetõttu tuleb ka kiusatava aitamiseks ennekõike tunda siirast huvi ja märgata. Lapsevanemana pööra tähelepanu sellele, kui laps käitub tavapärasest erinevalt, on endasse tõmbunud, nukker, agressiivne või üliemotsionaalne.
Räägi lapsega. Ära alahinda tema muret. Oluline on kuulata hinnanguid andmata. Olukorra naeruvääristamisest tuleb hoiduda, sest lapse jaoks senikogematu konfliktne olukord tunduda lootusetu. Keerukast seisust üle saamiseks võib esmalt lapsele õpetada ka rahunemisvõtteid ning seda, kuidas enda eest seista. Julgusta last kasutama lauseid, mida pingelises situatsioonis enesele sisimas korrata ja mida vastata ka kiusajale. Näiteks: „Ma saan hakkama,“ „Kõik saab korda“ ja „Igaühel on õigus oma arvamusele“.
Sageli kiputakse muretsejale ütlema, et olukorras pole midagi hullu ja „küll see üle läheb“. Selline lause tekitab lapses tunde, et teda ei võeta tõsiselt. Järgmisel korral ei pruugi ta enam täiskasvanuga oma muret jagada. Selle asemel võib ta hakata lahendusi otsima hoopis mujalt – noorukina näiteks meelemürkidest. Laps vajab teadmist, et ta pole olukorras üksi. Proovige näiteks lohutavat fraasi: „See on hirmutav olukord, ma olen sulle toeks!“.
Kui laps reageerib juhtunule üliemotsionaalselt, siis võib tema reaktsioon ka täiskasvanule rusuvalt mõjuda. Korraga on sülle kukkunud palju tundeid ja kogu olukord on emotsionaalselt raske. Tihti kaldutakse sellises olukorras kannatanule ütlema, et ta maha rahuneks. Kuigi rahunemine on soovitud eesmärk, siis käskluse peale ei rahune meist keegi. Laps vajab turvatunnet ja lihtsaid võtteid, kuidas rahuneda. Kinnitage lapsele, et olete tema jaoks olemas ning kaitsete teda. Rahunenuna saate juba jagada näiteid selle kohta, kuidas laps saaks edaspidi ise end rahustada.
Pöördu olukorra lahendamiseks kindlasti ka teiste lapsega töötavate täiskasvanute poole, sest koostöös saavutate kiiremini tulemusi. Kahtlemata tekitab kiusamine lapsevanemas tugevaid tundeid. Sellises olukorras võib haridustöötaja olla tasakaalustavaks osapooleks. Teadvusta ja tegele ka enda tunnetega – ainult nii saad toetada oma last.
Kuigi harjumuslikult võib tunduda, et turvalise ja kiusamisvaba keskkonna loomine ning seeläbi kooliga rahulolu tagamine on eelkõige just kooli ülesanne, saab lapsevanem kiusamise ennetamiseks palju ära teha. Olles oma lapse jaoks päriselt olemas ning pakkudes talle eeskuju isiklike hoiakute ja tuge oskuste mudeldamisega, saab muuta mitte ainult koolikeskkonda, vaid ka maailma meie ümber pisut paremaks paigaks.
Kas Sinu pere on koolikiusamisega kokku puutunud? Kuidas olukorra lahendasite?
