Töö, kodu, töö. Me plaanime pidevalt midagi uut, meil on alati kusagile kiire, kriipsutame oma to-do-listist üha enam asju maha ja pidevalt on aega vähe. Võib-olla on lõpuks aeg see lõpetada?
Laupäeva hommik. Sa ärkad üles ilma äratuskellata, kõnnid aeglaselt kööki ja mõtled, mida süüa hommikusöögiks. Sa teed söögi valmis, võtad oma aja. Hiljem teed seda, mis sulle meeldib. Ilma konkreetseid ülesandeid täitmata teed, mida tahad. Lapsed mängivad omaette, sa ei sekku nende tegevusse. Loomulikult veendud, et neil oleks ohutu, aga lased neil endil välja mõelda, kuidas oma aega veeta. Ehk ehitavad kindluse keset tuba? Ehk varjuteatri? Lõpeta lahenduste pakkumine ning ära mõtle sellele, kui palju on vaja koristada, või töödele, mis tuleb enne uut nädalat ära teha. Ole siin ja praegu, võta rahulikult.
Aeglasem ei võrdu halvemaga
Vanematena me tahame pakkuda oma lastele head tulevikku ja investeerime pidevalt nende arengusse. Me paneme nad kirja huviringidesse ja täidame nende vaba aja iga viimase minuti. Kõik nende endi heaks. Kas see aga on nii? Tulevikule mõeldes me unustame oleviku.
Aeglane vanemlus julgustab vanemaid tempot maha võtma ja lõpetama lapse survestamise olla parim. See võib tunduda tühiasi, kuid lapsel peab olema võimalus olla lihtsalt laps. Ei ole vaja planeerida nende päeva igat minutit, vaid tuleb lasta neil ka puhata. Vaba aeg on väga oluline. Veetke see koos, kuid luba samal ajal lastel iseseisev olla. Kui näed neid mängimas, ära ütle neile, kuidas mängida. Las nad otsustavad ise, kuidas midagi teha tahavad, ning leiavad ise oma viisi ja lahenduse. Liiga aeglane? Teised tegutsevad kiiremini? Kas on kõige tähtsam olla esimene? Las lapsed avastavad maailma omal kiirusel, las nad saavad kogemusi. Kas nad teevad vigu? Ilmselt küll, aga nad õpivad ise otsustades palju. Luba ka endal vigu teha, sa ei pea olema kõiketeadev eeskuju. Selliseid superinimesi pole olemas.
Aeglase vanemluse eesmärk on muuta ka seda, kuidas vanemad üksteist tajuvad. Ei ole vaja end ja oma lapsi pidevalt teistega võrrelda ning lasta end heidutada teiste vanemate kiitlemisest. Selle asemel et pidevalt tulevikku vaadata ja kogu energia kättesaamatute ideaalide tagaajamisele pühendada, keskendu praegusele. Hinda väikeseid rõõmuhetki ja lase lihtsatel igapäevaasjadel end õnnelikuks teha. Joo rahus kohvi ja vaata oma lapsi mängimas. Ära kiirusta, teil pole kuhugi kiiret.
Sa ei pea elama graafiku järgi
„Täna pean ma kindlasti varem töölt ära minema, et jõuda toidupoest läbi, enne kui lähen Jaanile lasteaeda järele. Meil on pool tundi, et süüa õhtusööki, siis jõuame ujuma minna. Homme on Steni sünnipäev, kas kingitus on ostetud? Etendus on kolmapäeval, seega pean ma enne tööpäeva lõppu jõudma kooli, aga mida ma selle tööhunnikuga peale hakkan?” Sellised mõtted käivad pidevalt vanema peast läbi. Kuidas me saame elada rahus mõttega aeglasest vanemlusest? Esiteks õpi lahti laskma. Maailm ei lõpe, kui sööte õhtusöögiks võileibu gurmeeroogade asemel. Selle asemel et ühest kohast teise tormata, võtke hoog maha ja minge parki. Veetke pärastlõuna diivanil. Sul pole jaksu, et lastega koos mängida? Lase lastel omaette aega veeta. Las neil hakkab natuke igav.
Tänapäeva maailmas, kus kõigil on kiire, et kuhugi jõuda, ja pidevalt pingutatakse, et olla parim, on raske rahulikult võtta. See on aga seda väärt, sest see muudab sind rahulikumaks vanemaks, kes ei mõtle pidevalt sellele, et midagi on tegemata, miski ei õnnestunud või kuskile on hiljaks jäädud. Mida rohkem me hoolime teiste arvamusest, seda suurem on meie pettumus ebaõnnestumisel. Kui me oleme õnnelikud, on ka meie lapsed õnnelikumad. Las neil olla oma maailm, mis pole täis ülesandeid, mida tuleb teha päikesetõusust loojanguni. Usalda ennast ja oma last. See on parim investeering tulevikku.
BlgeAjyo<a972m6b x=9779>