Usinamad „Beebipäeviku“ projekti jälgijad on ilmselt juba märganud vahvat mängu, millega on võimalik võita endale Lindexi kinkekaart. Õnneks ei ole Lindex unustanud ka „Beebipäeviku“ projekti kangelannat ennast – Annet – ning kingib pisikesele preilile aasta lõpuni iga kuu tasuta riideid! Pole vist vaja öelda, kui suur rõõm on oma tütrekesele iga kuu ikka uusi ja ilusaid imetillukesi ning imearmsaid vajalikke ning mitte-nii-vajalikke hilpe koju tuua.
Üritasin ikka ette mõeldes praktiline olla ja enne seda, kui eile poodi sisse astusin, oli mul peas nimekiri asjadest, mida kindlasti peaks võtma, sest need just on puudu. Tegin ka natuke eeltööd ja külastasin Lindexi veebipoodi, üritades sealt juba ette ära valida, et poes kiiremini läheks. Reaalsus oli aga selline, et nii kui ma olin poes beebide sektsiooni sattunud, läks mul silme eest kirjuks ning käsi asus omavoliliselt haarama kõike ettejuhtuvat. Ja nii ma siis võtsin ühe asja ja teise asja, siis avastasin kolmanda asja ja panin esimese tagasi… et siis hiljem jälle uuesti see sama asi võtta. Ahmisin seal seda kõike nii-nii ilusat ennast unustavalt ja aega läks kaks korda rohkem, kui ma olin plaaninud. Õnneks Reigo oli kaasas ja aitas valikuid teha ning üritas mind ikka natuke maa peale tagasi tuua. Paraku see tal just äärmiselt hästi ei õnnestunud, sest lisaks Lindexi antud lahkele krediidile, ostsin ma oma raha eest veel paar asja juurdegi…
Aga no vaadake neid armsakesi ometi! Sõelale jäi seekord: kolmene komplekt, milles body, sipukad ja armas müts.
Kahene komplekt ilma varrukateta bodysid, suvine müts, kaks paari sokke, väike armas jakike ja minu lemmikvalik – rohelised lillelised püksid.
Pilk jäi pidama ka mõnusal valgel beebitekil ning ilma pikemalt mõtlemata leidis ka see tee meie koju. Anne on ka ilmselgelt emme valikuga rahul. Mõnules meil selles tekis eile õhtul, öösel ja mõnnab veel praegugi.
Raplast Tallinnasse Rocca Al Mare keskuse Lindexisse sõit oli aga omaette seiklus. Nimelt meie pisike preili on vist üks erandite erand laps, kellele ei meeldi absoluutselt ei auto- ega vankrisõit. No absoluutselt kohe! Jääb kenasti magama, viin ta tasapisi tududes autosse ja ta isegi jääbki turvahälli magama, aga nii kuis autoga liikuma hakkame, on kisa lahti. Kui ärkvel olles teda autosse paneme, ei pea sõitmise algust ära ootamagi, et kisa kuulda saada. Mulle tundub, et ega see turvahäll üks kole mugav asi ei saa olla ja autos kipub Annel pidevalt palav ka olema.
Vankriga on täpselt sama lugu. Kuidagimoodi kannatab seal veel lamada ja ringi vahtida, isegi magada, vähemalt nii kaua kuniks vanker seisab, aga nii pea, kui üritan kuskile liikuda sellega, hakkab kisa pihta. Ja mitte lihtsalt mingi tavaline kisa, vaid ikka tõeline hädakisa. Selline korralik laul, mille saatel on raske end mitte rongaemana tunda, kui ma jalutan läbi Rapla, möödujate pilgud mind mõõtmas…
Igas asjas on aga midagi head. Kuna tibin end korralikult nutmisega eile teel Tallinna autos ära väsitas, oli ta selleks hetkeks kui me linna jõudsime, omadega täiesti läbi. Tõstsin ta hellalt rinnale igaks juhuks enne kui poodi sisse läksime. Suu oli tal ju ka kuiv ja janu vajas kustutamist. Seejärel liikusime juba poe poole, Anne kenasti mul kandelinaga kõhul tudumas. Minu suurim hirm oli siiski, et tuleme Tallinnast sama targalt tagasi nagu sinna läksime, kuna Anne keeldub poes olemast, aga just seal oli ta lõpuks kõige rahulikum. Tagasisõit oli samuti õnneks rahumeelne. Palavus ja väsimus ilmselt olid Annest lõplikult võitu saanud.
Täna on tüdruk tänu eilsele saagale rohkem tissikas kui muidu. Uned on lühikesed ja pidevalt tahab rinnale. Mulle ei ole selle vastu midagi, sest tunnen ka natuke süüd, et teda niimoodi talle niivõrd ebameeldivat tegevust nagu seda on autosõit taluma sundisin. Täna siis lasen rahulikult temal oma päevategevust dikteerida.
eveliiy