foto: Maris Sits
Lapseootele jäädes kerkivad pinnale mitmed erinevad küsimused. Kus ta magama peaks? Kas osta uued või kasutatud asjad? Mis suurustes ja kui palju asju varuda? Ning nende hulka mahub mõistagi veel üks tähtis otsus, mis last terve ta elu saadab: tema nimi.
Minu jaoks on lastele nime valimine olnud kordades keerulisem näiteks vankri valimisest. Ühe korra valisime ära ja rohkem pole vaja olnud. Sama ustav suksu hakkab kohe meie kolmandat last sõidutama. Panime kõik soovitavad kriteeriumid kirja ja põhimõtteliselt oligi valitud. Ei tekkinudki sellist hetke, et oleks suur ja ääretult segadusse ajav valik. Aga nimega … säti neid nõudmisi paika palju tahad, ikka jääb sobivaid variante alles sadu (kui mitte tuhandeid).
Meie jaoks tegi asja natukene keerulisemaks ka kultuuriline erinevus. Mina armastan lihtsaid ja veidi vanaaegse kõlaga nimesid. Niisamuti mu abikaasa. Häda on lihtsalt selles, et lihtsa ja traditsioonilise sisse ei käi minu jaoks “c” ega “y”. Prantslaste jaoks see-eest küll. Rääkimata siis sellest, et minu kindlaks nõudeks oli asjaolu, et nimi häälduks täpselt oma kirjapildi järgi. Ma võin teile kinnitada, et sääraseid ilusaid prantsuse nimesid pole just jalaga segada.
Ometigi suutsime kõige kiuste esimese lapse nime osas kompromissile jõuda üsna hõlpsasti (kui nüüd välja jätta paar kuud kestnud teineteise nimekirjade täielik mahakriipustamine). Pärast esialgset otsimist tuli mulle meelde, kuidas koolipõlves olin sõbrannale nalja heitnud, et kui kunagi tütre saan, siis panen talle tema nime! Ja äkitselt ei saanudki ma seda nime peast välja. Õnneks meeldis see ka abikaasale ja nii see jäigi. Meie esimese tütre nimeks sai Eileen. Teine nimi, mis meile väga meeldis - Aliis, pidi vajadusel jääma tulevikku juhuks kui veel mõne tütre saame.
Just niiviisi ka läks. Veidi rohkem kui aasta pärast tuli meil leida uus tüdrukunimi. Olime ühel meelel, et eelneval korral varuks jäänud nimi ka kasutusse tuleb. Seda mõistagi hetkeni, mil ma ühel hommikul ärkasin ja tundsin, et ei lähe mitte. Tee või tina, aga see laps seal kõhus lihtsalt ei ole Aliis. Tundusin endale ka tobedana. Lisaks hakkasin mõtlema, et kuigi nimi on ilus, oleks see siiski vaesele lapsele selles riigis pigem õnnetuseks. Puhtalt seetõttu, et Aliis hääldub täpselt samamoodi nagu prantslaste jaoks Alice. Ehk siis saaks ta terve elu igal sammul seletada kuidas ta nime ikkagi kirjutatakse. Ei. Selle asemel tundsin ma, et mu kõhus on hoopis Ella.
Vaene abikaasa oli täitsa nõutu. Ei saanud ta aru kuskohast see nimi tuleb või miks on vaja vahetada, kui juba sobiv leitud. Lähikondlased narrisid, et tahan last nõiaks nimetada (hirrrrmsasti täiskasvanulik suhtumine tõesti see nime narrimine) ja äkki paneks üldse Salme või Ilme (mis mulle ka mõlemad kusjuures väga meeldivad, tänan küsimast!). Mina olin endas kindel ja mõni aeg hiljem pani ka abikaasa käe kõhule ning nentis, et on jah täitsa Ella mis Ella seal kõhus pesitsemas.
Ja nüüd oleme taaskord selles tuttavas punktis - keegi on kõhus ja ootab, et talle nimi antaks. Ainuke häda selles, et sel korral tahame üllatust - ei taha sugu teada! Mis tähendab, et meil on vaja lausa kahte sobilikku nimevarianti. See “oota kuniks laps kõhul ja vaata talle silma” soovitus on muidu täitsa tore. Ainult, et Prantsusmaal nii palju aega ei anta. Oleks kena kui oskaks juba sünnitusprotsessi ajal täidetavatesse paberitesse ühe nime anda. Kui Eestis võib nimepanekuga oodata kuni kuu, siis siin maksimaalselt kolm päeva. Ning kui sünnitama juhtud reedel, siis olgu ka see nimi reedel ära pandud.
Ometigi läks see nimeteema vähemalt esialgu kuidagi kergelt. Tingimused olid samad ja lisaks mõtlesime, et kui meil juba kaks omavahel sobivate nimedega last on, siis miks mitte ka kolmas. Ja niiviisi saidki elimineeritud üsna paljud ebasobivad variandid. Eneselegi suureks üllatuseks leidsime esimesena nime poisslapsele. Üllatuseks seetõttu, et eelnevate laste puhul ei suutnud me ühtegi poisinime valida ja oleks me poja saanud, oleks ta nimi väga suure tõenäosusega “Poiss".
Ainult, et teate mis? Mõned nädalad tagasi ärkasin ma taaskord tundega, et midagi pole õige. Et ühele soole valitud nimi ei sobi. Ma isegi ei tea, kas laps ise sellest soost on, aga KUI, siis see nimi pole talle. Ja ilmselgelt võite kindlad olla, et mulle hüppas koheselt pähe just see õige nimi. Ainult, et kui te arvate, et ka sel korral abikaasaga sedavõrd lihtsalt üksmeele saavutasime, siis eksite.
Sedakorda on tegu nimega, mis talle kohe üldse ei meeldi. No kohe nii väga, et tema meelest oleks Chryzabell-Isabelle-Gigabell-Megabell ka aktsepteeritavam variant (ei-ei, mu poolt valitud nimi ei lange eelmainitutega absoluutselt samasse kategooriasse, ärge muretsege).
Meie tavapärane vestlus sel teemal on umbes taoline:
“Mis arvad? On ju üks väike ***** siin kõhus?”
“Ei! Ja kui on, siis vahetagu parem enne väljatulekut oma nimi ära”
Jääb üle ainult loota, et laps on teisest soost, sest vastasel juhul pole ma päris kindel, kuidas me sel korral kompromissile jõudma peaks. Mis on omakorda huvitav proovikivi, sest kuue koosoldud aasta jooksul oleme pea alati kõiges valdavalt kiiresti üksmeelele jõudnud.
Veidi aega on veel jäänud ja lõplik tõde selgub nii või naa alles sünnitusmajas. Üks meist peab igaks juhuks oma meelt igatahes muutma :)
