Annu oli kõigest kolmekuune, kui tal esimesed hambad end igemest välja suruma hakkasid. Kõigi imestus oli suur, et nii vara. Ka meie. Sel ajal teadsin mitut aastast titat, kellel polnud veel ühtegi hammast suus. Erilist põhjust rõõmustamiseks justkui ei olnud. Hammaste tulek on teatavasti siiski pigem ebameeldiv titadele ning võib kaasa tuua magamata öid. Seda oli meil juba külluses niigi.
Noh jah, kui Annu hakkaski iga paari tunni tagant ärkama, ajasime kõik hammaste kaela. Gaasimure oli selleks hetkeks juba möödanik, nii et hambad sobisid kenasti patuoinaks. Kui kaks alumist hammast olid end välja surunud, korraks rõõmustasin. Aga vaid korraks, sest ööd jätkusid ikka samas vaimus. Üsna pea saime perearstilt kinnituse, et ülemised igemed on tõepoolest turses ning oodata on hammaste lisa. Elasime siis oma tavapärases rutiinis edasi. Juba harjunud, et Annu ärkab öösel 3-4-5 korda, et tissida.
Seda kuni hetkeni umbes paar nädalat tagasi. Nagu enamus asju minu elus, saabus ka see teadmine järsku – Annu saab ju kohe seitsmekuuseks. See hetk tabas mind siis umbes kolm nädalat tagasi (Annu sai 7kuuseks 19. jaanuaril). Kuskilt olin ju kõrva taha pannud, et alates kuuendast elukuust EI PEA titad öösel süüa saama. Ei ole justkui vajadust.
Selleks hetkeks olid Annul lõikunud ka hambad nr 3 ja 4. Ülemised kihvad. Plika oli oma rõõmsameelne ise, magas päeval hästi ja tundus, et miski tervisehäda teda ei häiri (et peaks lohutuseks/valu leevenduseks tissi saama). Ütlesin Reigole ka nii muuseas, et tegelikult Annu ei pea enam öösel sööma ja et mingi hetk peaks üritama sellest lahti saada. Ilmselgelt on Annu sellega lihtsalt harjunud. Nagu magama jäämisegagi, tuleb lihtsalt õpetada, et saab magada ka ilma tissimata.
Reigo muidugi ei lasknud endale kaks korda öelda ja juba samal õhtul asus asja kallale. Kui Annu öösel ärkas, võttis ta sülle, pakkus talle hoopis vett nokaga topsist ja kussutas teda. (Vahemärge: vett ja veetopsi oli Annule juba mõnda aega tasapisi päeval tutvustanud. Muidu ta ilmselt ei oleks seda öösel väga meelsasti vastu võtnud.) Nagu arvata ka oli, ei leppinud Annu uue olukorraga kergelt. Kaks tundi oli ta ärkvel, vaheldumisi oma voodis ja issi süles, enne kui uuesti uinus. Aga siis magas ka hommikuni. Esimene öö saime nii kuus tundi jutti magada! Üle mitme-mitme kuu nii pikalt.
Päeval on tops juba täitsa sõber:
Teine öö möödus umbes samamoodi. Ainult, et sel korral saime magada jutti suisa üheksa tundi (Annu ärkas korra, aga varem ja lühemaks ajaks). Esimesed kaks päeva olid ka rasked, sest Annu oli maganud ju siiski rahutult ja oli päeval selle võrra virilam. Kolmandal ja neljandal ööl magasime TERVE öö kõik kolm jutti üksteist tundi! Naljakas oli see, et hommikul ärgates oli ikka selline tunne nagu oleks und puudu jäänud. Unevõlg on ilmselt päris suur tekkinud selle seitsme kuu jooksul. Aga esimest korda selle seitsme kuu jooksul oli ka tunne, et ehk ükskord saab selle võla ka tasa tehtud.
Tagantjärgi tundusid need kaks ööd, kus Annut tissist võõrutasime, kerged. Siis aga tundusid päris vastikud. Minu süda ikkagi natuke tilkus verd. Õnneks Reigo on tugevam ja teadis minust paremini, et iga algus on raske ja kui see etapp üle elada, on ju tulemuseks terve öö magav beebi ja terve öö magavad vanemad. PALJU puhanum mina. Palju meeldivam mina.
Siis aga hakkasid Annul tulema kaks uut hammast. Ülemised. Need kaks keskmist. Suured hambad. Ja nad tulid valusalt, oli näha. Ige oli Annul vahepeal täitsa katki kohe. Arvata on, et see segab. Ja nii ma olen sunnitud ütlema, et magamisega on meil jälle kuidas kunagi. Mõni öö on kergem ja Annu ärkab vaid korraks, joob vett ja magab edasi. Mõni teine öö jälle ärkab mitu korda, ei taha enam uuesti uinuda ja nutab lohutamatult.
Aga praegu on siiski probleemseim aeg pärastlõuna. Lõunane uni on Annul pikk ja hea, sööb siis kõhu täis ja mängib usinasti. Mingi hetk ikka väsib, hakkab silmi hõõruma ja ma tõstan ta voodisse. Pahatihti ta aga ei uinu, seletab omaette ja lõpuks pahandab. Vahel õnnestub ta siiski lõpuks magama saada, vahel ei õnnestu ja ta jääb lihtsalt märksa varem ööunne, halvematel päevadel Annu kriiskab kõva häälega nutta, olles nõus magama ainult mu süles ja ainult siis, kui ma seisan, mis on ilmselgelt üsna võimatu ning nii ta ei magagi ja ainult nutab kuniks jaksab. Vahel tund-poolteist. Siis teeme on tavapärased ööune eelsed protseduurid ja ta uinub ööunne, aga tavapärasest märksa varem.
Muidu poleks sellest midagi, aga elame ju ühetoalises ja ööuneaeg on vaikuse aeg. Mis tähendab, et ka meie Reigoga (kui ta on selleks ajaks kodus), peame olema ekstra vaikselt, ei vaata telekat ega pane tulesid põlema jne. Mida varem Annu uinub, seda varem peame ka meie oma tegemised lõpetama. Alati ei taha ju juba enne kella seitset õhtul telekat kinni panna. Aga noh, väike ohverdus tegelikult. Siiski mõtlen endamisi, et ei tea, kas siis, kui need kaks lahmakat esihammast on lõikunud saabub vahepeal ka õnnis paus või on meie Annul aastaseks saades kõik hambad juba suus..
Hammasterohkel tital päris oma söögitooli ei ole, küll aga on selline ükskõik millise tooli külge kinnitatav iste:
Ülemine pilt on Annu esimene passipilt.
Irinaaa